tag:blogger.com,1999:blog-126498982011-07-08T02:47:45.850+03:00Kirjutamine on tore ja kasulik tegevus, arendab keele- ja kirjaoskust. Mõnus on mõtteid mõlgutada ja neid ka hiljem mäletada. Lahe on "oma lehte" teha.Kristinoreply@blogger.comBlogger661100tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-28656340357466784472010-04-13T13:44:00.003+03:002010-04-13T13:49:23.473+03:00Muhe leid Perekooli foorumist:<br />K: Kuhu soovitate 5 kuusega Tallinnas ujumise tundi minna? Sobiks kesklinna või Pirita kandis. V: Soovitan Pirita rannas mõni eraldatud koht otsida, sest 5 kuuske on siiski päris suur kogus ning inimesed ei pruugi mõista, miks sa neid vette tirima hakkad.<br />Mõnusat päeva !<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-2865634035746678447?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-89572337283565528752010-04-13T10:40:00.003+03:002010-04-13T10:57:11.422+03:00Nagu ikka, tabab mind iga päev mõni välk selgest taevast. Eile siis meie kodutelefoni kaudu üks rögisev mehelik naishääl teatas, et tahab meest ja kohe!<br />Mh, mida? Khmmm-khmmm, köhatasin hääle puhtaks ja ütlesin, et ei saa teda selles osas aidata.<br />Majaomanikku tahan!, jätkus nõudmine torus.<br />Ohoo, ok, mul ükskõik, kuid ma arvan, et olete numbriga eksinud ja panin toru ära.<br />Võimalik, et käitusin egoistlikult, aga hetkeseisundis oli see isegi minule liig.<br /><br />Kui nüüd "torumeeste" poole jutt juba kiskus, siis katsetasin täna vannitoas vuugivahedelt hallituse moodi halli eemaldada ja väga hästi toimis piimhape ehk muidu katlakivieemaldaja. Äädika pidavat ka aitama, mul polnud seda lihtsalt käepärast.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-8957233728356552875?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-66101242087190069102010-03-23T07:53:00.003+02:002010-03-23T11:39:40.305+02:00Käisin kuulamas uue aja toitumisspetsialiste, rõhk oli ph-l, ja panin miskit kõrva taha:<br /><ul><li>Inimese veri on aluseline (skaala on 0-14, neutraalne 7), lapsel kõrgem, täiskasvanuna siis 7,35. Parim soovituslik toidutaldrik peaks sisaldama 80% aluselist ja 20% happelist toitu. Aga ka 50:50 on parem kui ainult sai. </li><li>Keha optimaalne energiasisaldus on 75 mHz ja kurk pidi samal sagedusel võnkuma, samuti enamik tooreid köögivilju. Idandid on 100 mHz või rohkem. Ma siis ei teagi, kas süüa ainult kurki või idandeid ... Nali naljaks, keha tervise seisukohalt piisab, kui sööd naudinguga ja kogu tähelepanuga seda, mida hing tõeliselt ihaldab (minu ja metameditsiini tõetera). On ju iga aine mürk, mürgisus sõltub vaid annusest!</li><li>Sidrun muudab toidu aluselisemaks, võib kasutada ohtralt, v.a. mitte koort.</li><li>Õunaäädikas on bro, veinid, veiniäädikas, balsamiäädikas jms mitte.</li><li>Mais on tühi toit, parim on tatar.</li><li>Kvaliteetne tume shokolaad on parim magustoit (200% nõus!).</li><li>Avokaado on hea rasvaallikas.</li><li>Kitsepiim on parem kui lehmapiim ja toorlehmapiim on parem kui pastöriseeritud. Pastöriseeritud ja homogeniseeritud tooteid on kehal raske omastada. Oo jaa, lugesin kurikuulsast prantslasest Pasteur`st ka seoses vaktsiinide tootmisega ... Mõrv roosa katte all.</li><li>Eelistada tumedaid jahusid ja riisi. Valgest riisist sobivaim on Basmati. Kuskilt jäi kõrva, et durumnisujahu tähendab täisteranisujahu.</li><li>Külmpressõlid on head kasutada soola asemel maitsestamiseks, kindlasti mitte kuumutada, või siis himaalaja sool. Avatud külmpressõlipudelit hoida külmkapis, eelistada tumedaid klaasist pudeleid.</li><li>Transrasvad - Eestis ei pea kirjutama etiketile transrasvade sisaldust eraldi välja, vaid need pannakse hüdrogeenitud (tahkestatud taime)rasvadega kokku ja kuna nad on nn üleminekurasv hüdrogeenitud rasvaks, siis on see sisuliselt üks ja sama ja vältida hüdrogeenitud rasvasisaldusega tooteid!</li><li>Küllastunud rasvad on tahked, küllastumata üldjuhul vedelad. Eelista õlisid, millel küllastumata rasvu on vähemalt 50% ja enam ning küllastunud rasvu kuni 15%.</li><li>Kuumtöötlemiseks, nt praadimine, küpsetamine soovitati kookos- või palmirasva - 100% taimne rasv, maitsetu, ei pritsi, kannatab väga kõrgt kuumust, kulub vähe. (Palmirasv juba ära proovitud ja tõesti mõnus - ei pritsi, maitsetu, kulub vähe - 250g pakk 34 kr). Kookosrasv oli müügil klaaspurgis, oli pisut kallim, eks siis järgmine kord proovin seda. Veel sobivat Eestis toodetud rafineeritud rapsiõli Olivia. </li><li>Selitatud või ehk ghee (kii) - tooraineks vali võimalikult kvaliteetne või, nt Saaremaa, keeda sealt vesi ja piimavalgud välja ja kalla kuldkollane vitamiinine rasv purki. Säilib toasoojas paar nädalat, külmutuses mitu kuud, sobib võileivale, küpsetamiseks, praadimiseks jne. (Tegin juba kodus ghee´d Saaremaa võist ja keetsin Andrues Vana Kuidas kokata raamatu järgi, tuli pruun karamellise lõhna ja maitsega. Teine variant on kuuma vee kohal selitada, siis pidi tulemus kuldkollane olema, eks järgmine kord proovin seda varianti). Ajurveda järgi on ghee parim rasvaine - madala kolesteroolisisaldusega, sisaldab A, D, E ja K vitamiine. Kolesterooliprobleemide puhul soovitatigi külmpressõlisid, sh linaseemneõli, ghee`d ja kookos- või palmirasva. Ja saabuvate munapühade puhul meeldetuletuseks, et munad ja kolesterooliprobleemid ei ole omavahel seotud. Mune söö julgelt!</li><li>Kolesteroolianalüüsi puhul paluda arstil välja tuua kaks näitu: HDL ehk nn hea kolesterool ja LDL ehk halb, sest kui ainult üldkolesteroolinäitu vaadata, siis võib selle kõrgeks tõsta just HDL ja see on super! </li></ul>Ja lõpetuseks suureringiküsimus - mis on tahhiini? Vastus: atsap enmeesimasees :)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-6610124208719006910?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-91163204887879378362010-03-04T21:25:00.004+02:002010-03-04T21:32:02.989+02:00"Müügimagnet Actimel tugevdab immuunsüsteemi samamoodi nagu iga teine naturaalne jogurt, kuid on neli korda kallim ja palju suhkrusem. Joguritjook Actimeli reklaamides lubatud imetabased võimed said Saksa tarbijakaitseorganisatsioonilt Foodwatch hävitava löögi. Mullu hääletasid 35 000 sakslast probiootilise võlujoogi aasta suurimaks reklaamimulliks, pärjates selle Kuldse Tuuletasku auhinnaga. Selle tiitli annab tarbijakaitse organisatsioon kõige jultunuma reklaamivalega tootele, mida supermarketitest osta saab."<br />Aitäh, Andres!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-9116320488787937836?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-18031979933936089922010-03-04T12:33:00.003+02:002010-03-04T13:17:01.966+02:00Sihukesed värinad läbisid keha, kui koju jõudsin ja mantli seljast viskasin. Vabanesin konfliktolukorrast ehk sundseisundist. Lühidalt ...<br /><br />Käisin täna Järve keskuses beebiasjade poes lapsekandmisvahendeid vaatamas. Lihtsalt huvi pärast möödaminnes, et mida pakutakse, milline valik ja milline info sinna juurde. Mulle soovitati mugavat ja lihtsalt kasutatavat kõhukotti BB! Küsimuse peale, kelle seisukohast mugavat, ei osanud müüja midagi vastata, vaid otsustas siis näidata, kui lihtsalt kott tema kehale käib ja midagi karta pole! Nukku tal lapse asemel katsetamiseks polnud, seega sai tõesti näha vaid seda, kui lihtsalt traksid selga saavad ja klõpsudega esiosa külge käib ja lisapingutus ning valmis ongi. Jube! Või pigem ikka kurb olukord, kui nt esimest last ootav ema poodi nõu läheb küsima ja eelnevalt pole selle teema kohta infot jõudnud koguda. Lapse asendi, vajaduste ja võimaluste kohta ei osanud müüja rääkida rohkemat, kui et jalgevahe riba saab kolmele pikkusele reguleerida ja kui laps näoga välja poole panna (aah, aiaiaiai), siis keerata peatugi alla. Naeratuse tõi müüja näole sõnum, et tema kandis oma last 1-kuuselt alates kõhukotis ja praegu on ta 12 ja midagi hullu pole juhtunud! Tore põhjendus küll :(<br />Ma tundsin, kuidas emotsioonimolekulid kõik pähe ja näkku kogunesid ja hoidsin keelt hammaste taga, sest oleks kohatu olnud hakata lihtsalt tänavalt tulijana heatahtlikule ja sõbralikule müüjale loengut imiku kehakujust, vajadustest, lapsekandmise abivahenditest ja klienditeenindaja või müüja eetikast pidama. Huuu, ma pidin sealt võimalikult kiiresti välja saama, kuid jalad ei liikunud paigast. Nii ma siis higistasin seal oma sulemantlis, müts peas ja emotsioonid sees möllamas, kuni suutsin küsida, kas teil kandelinu ka on?<br />Hetkel ei ole, üks oli, see tavaline puuvillane, aga see osteti ära.<br />Ok, kas te olete huvitatud infost lapsekandmise kursuste kohta, kus õpetatakse lapsevanemaid last õigesti kandma ja kandelina siduma? Nt kui kliendid tunnevad selle teema kohta huvi, saaksite kohe infot jagada, et toimuvad sellised ja sellised lapsekandmise kursused, kus õpetatakse kandelina sidumist jne.<br />Meie siin ei otsusta midagi, siis peate kontoriga rääkima.<br />Väga hea, palun siis vastavaid kontakte. Saingi ühe telefoninumbri ja aadressi.<br />Mõtlesin, kas tutvustan end või mitte. Otsustasin seda mitte teha. Ei teagi miks. Oleks ikka võinud. Väga ebaviisakas minust. Hea küll.<br />Ja siis ma palusin müüjalt, et ta edaspidi klientidel ei soovitaks last näoga endast välja poole kanda, kuigi BB karbil on suured pildid peal jne. Põhjendasin ka. Ta vaatas mind suurte silmadega ja ütles, et BB on väga kvaliteetne tootja ja ...<br />Usun, et nende tooted võivad olla kvaliteetsest (kvaliteet tähendab nõuetele vastavat)materjalist, kuid antud juhul pean silmas lapse turvalise arengu seisukohta.<br />Vahepeal küsisin ka BB eesti keelset kasutusjuhendit ja seal polnud sõnagi lapse kandmisest. Nojah, võibolla ei peagi, kuna tegemist toote kasutusjuhendiga, kuigi võiks, sest tegu ikkagi ka lapse kandmise vahendiga ja info, kuidas laps peab tootes olema, peaks ju ka oluline olema.<br />Ja siis ma märkasin midagi täiesti uut ja jubedat-uus toode, mille nimest ma aru ei saanud, oskasin vaid lugeda, et tegu mingit sorti kandelinaga, millel veel kasutusjuhendit polnud tõlgitud. Ainus ilus asi selle juures oli üks pisike joonis karbil lapse puusade õigest asendist. Ülejäänud karbi pind oli täis suuri värvilisipilte elusa lapsega selles linas ja neist ükski ei vastanud sellele ilusale ja õigele joonisele :(<br />Ja nii oligi!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-1803197993393608992?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-34178089516241338692009-12-17T16:36:00.006+02:002009-12-17T18:01:14.649+02:007.50 - hääl esikust: kas sa leidsid mu kindad üles? (Oh, unustasin)<br />8.15 - hääl telefonis: ma ikkagi ei saa teatrisse tulla, kuna Draamateatris sülepileteid ei müüda ja teil vaja kahte kohta. (Kahju)<br />8.51 - hääl telefonis: ma sain Mammale pileti rida 5 koht 14. (Jess)<br />8.52 - hääl minu peas: aeg ärgata. (Oeh, oleks juba kevad)<br />9.40 - hääl magamistoast: emme, nii hea oli magada, et magaksin veel. (Hea, et ta puhata saab)<br />10.45 - mina esikus: võid juba trepist alla hakata minema. (Kohe tulen)<br />11.35 - hääl bussis minu sülest: kas Piparkoogimehike juba algas? (Veel mitte)<br />12.00 - Head teatrikülastajad, palun lülitage etenduse ajaks oma mobiiltelefonid välja! (Hea, et meelde tuletati)<br />12.02 - Kuku, kaku, kuku, ... (etendus oligi alanud). Herr Kellakägu rollis oli vana hea Tõnu Aav - eriline hääl ja varjundid, mis aastaid tagasi mulle ebameeldivad külmavärinad ihule tõid. Nüüd aga võis rahulikult teda nautida.<br />Viire Valdma (kelmikas preili Pipar) on igavesti nooruslik, laitmatu igas rollis ja kindlasti üks minu lemmikuid naisnäitlejaid. Kunagi ammu ajasin teda segi Anne Paluveriga, nüüd seda enam ei juhtu.<br />Jaan Rekkor (Sool) on minu mällu sööbinud vist M-klubist. Pärnu Endla näitlejana teda eriti ei teadnud, kuid tema rollitäitmised Draamas ja televisioonis on mulle sümpatiseerinud, mõni isegi väga. Andekas kuju.<br />Tõnu Oja (Piparkoogimehike) oli väga nunnu. Aegu tagasi oli mul küsimus, kas Peeter, Rein ja Tõnu on vennad ja kelle naine on Reet Oja? See selleks. Aa, Tõnu oli ka kunagi mu üks lemmiknäitleja nagu Anu Lampki ja aina paremaks läheb.<br />Maria Klenskaja (Teepakk) ja Tõnu Kark (Hiir Ülbe Kutt) seostuvad minu jaoks kohe Keskea rõõmudega ja viimane meenutab mulle äiapapat :) Lapsena mõtlesin, et kuidas Maria nii hästi eesti keelt oskab ja kas ta on rahvuselt eestlane või mitte? Karku rohkem ei kommenteeri, legendaarne igal juhul.<br /><br />Kokkuvõttes - mõnus koguperetükk - soe, kaasahaarav, toetav, julgustav, liigutav ja õpetlik. Ei olnud hirmu tekitavaid olukordi ega tegelasi. Kui, siis võis hirmuhelbeid puistata pisut Ülbe Hiir, kuid see oli pigem naljakas ja peagi kõigile selge, missugune argpüks ta tegelikult on. Piparkoogimehike on tõeline kangelane ja kõigi sõber. Preili Pipar hiilgab nutikusega, mida Soolal hetketi vajaka jääb. Vana tige Teepakk nagu esiti arvati, on aga üksildane armastust ja sõprust igatsev suur soe süda. Soovitan soojalt :)<br /><br />Hm, pisike vastulöök tuli vaheajal. Kava, mille Annemarile osta lubasin ja mis tõesti atraktiivne oli, maksis 30 eek! Neelatasin korra ja ostsin kiirelt ära, et sellele rohkem mitte mõelda. Usun, et asi on siiski seda väärt, kuna oleme seda juba 10, kui mitte rohkem kordi vaadanud ja lugenud.<br /><br />Pärast etendust läksime sööma ((((Hesburgerisse)))) ja siis korraks pika läbirääkimise ja konkreetse kokkuleppe tulemusena pooleks tunniks Lotte mängumaale. Lõpuks jooksime bussi peale, millest jäime maha. 10 minutit uisutamist ja olimegi bussis.<br />16.15 kodus.<br />17.55 - viimane pingutus - publish post ...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-3417808951624133869?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-87063769443131545332009-12-10T12:10:00.002+02:002009-12-10T12:24:47.988+02:00Hommikul linna sõites märkasin järsku enda taga sõitmas siniseid vilkureid. Ja siis pandi sireenid tööle. Huu, mulle meenus kohesel suvine Võru seik, kui politsei mind vilkuritega kinni pidas. Kas jälle mõni nähtamatu teeületaja, ei pigem kiiruse ületamine. Kuid võtsin end kokku, vaatasin peeglisse ja ... ohkasin kergendunult. Tegelikult oli olukord hullem - keegi oli kuskil hädas ja päästeametiautol minust vaja mööda kihutada.<br /><br />Võru p-poistele soovin aga suhtlemistreeninguid sel kitsal ajal, sõbralikku meelt ja muidugi töötavaid pastakaid või julgust tavainimeselt kirjapulka laenata. Ühes olen veendunud, pastakas kirjutab siis, kui tahab ja seda, mida tahab. :)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-8706376944313154533?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-72434434075220352832009-12-08T14:32:00.002+02:002009-12-08T14:44:10.103+02:00Koorilauluvõhikuna ei tea ma midagi lavatagusest elust. Laupäeval olin õnnelik nagu väike beebi, kui avastasin Jaani kirikus kontserti kuulates, et orelil on tahavaatepeeglid! Siiani teadsin, et liiklusvahenditel, sh last kandelinaga seljas kandes võib peeglike taskus olla, kui ei usu oma seljasilmadesse. Aga orelil peeglid?! Ja siis ma sain aru, et pillimängija ei näe ju muidu dirigenti. Just.<br /><br />Kuid kontserdi lõpuks olin taas segaduses. Tegelikult ei saanud ma ikka lõpuni aru, kuidas orelimängija siis mängida teadis, kui laval oli ülisuur koor ehk siis polnud näha ei teda ega dirigenti? Lisapeegleid ma ei näinud, jääb vaid uskuda, et tegemist oli võlupeeglitega ja suurepäraste muusikute ja /või mustkunstnikega :)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-7243443407522035283?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-58287229887433205622009-12-08T13:34:00.003+02:002009-12-08T14:47:55.170+02:00Kõndisin hommikul Lauterit pidi, kui minu selja tagant minust mööda tormas mees musta käekotiga. Kõndisin edasi, kuid miski minus sundis automaatselt vaatama sellele mehele järele, kes nüüdseks oli juba tee ületanud ja peagi silmist hakkas kaduma. Huuu, külmavärinad jooksid mööda selga alla, sest ka tema vaatas minu poole ja mitu korda ja m u i g a s! Muidugi võisin ma oma punase mütsikesega päkapikuna paista, kuid mul olid hoopis muud mõtted peas.<br /><br />Mis mõtted inimestel tavaliselt pähe tulevad, kui nad näevad meest käekotiga? ... Ja-jaa, roosakas lillad või vastupidi, aga see pole see. ... Ei olnud tal altlaienevad pruunid krempliinpüksid jalas. Sellised kõnnivad juba aeglaselt ja kannavad tumesinist liibuvat kilekat. Ta oli noor, pruuni jope-mantli-jaki ja tumesiniste teksade ja mustade rasvaste juustega.<br /><br />Mulle kargas igal juhul pähe mõte kotivargast ja ma ei teadnud, kas joosta talle järele, vaadata selja taha, et kelle koti ta võis olla võtnud või helistada politseisse. Ja muidugi, kuna mult oli just äsja hunnik verd võetud, ei suutnud ma selgelt mõelda ega otsustada ja silmapiirilt ta kadunud oligi. Ma seisin hetke nagu soolasammas ja vaatasin tõesti ringi, et kas abivajajat on näha, kuid ei olnud ja siis sammusin kiirelt edasi, käsi käekotist kramplikult kinni hoidmas.<br /><br />No on ikka tüdrukul mõtted!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-5828722988743320562?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-5351612554230219792009-09-18T21:28:00.003+03:002009-09-18T21:42:01.624+03:00Otsustasin taas kirjutama hakata. Mõtteid mõlgutades kohal olema.<br /><br />Täna tegelesin iseendaga ja metameditsiiniga. Metameditsiini seisukohast on kõige hullem inimesele üksinduse tunne. Ei soovita kellelgi seda tunnet pikka aega tunda ja kindlasti mitte kellelegi teisele meelega tekitada. Sellest saab alguse ülekaalulisus, neeruprobleemid jne. Niisiis koputasin oma hirmutavad emotsioonid urgudest välja, et vanarahu saaks tagasi tulla :)<br /><br />On tõsi, et teekannu passides, ei lähe ega lähe vesi keema. Sama kehtib e-postkastis kirja oodates - ei tule ega tule, mida ootad. Unustasin selle, panin postkasti kinnigi ja voila! kauaoodatud kiri on platsis!<br /><br />1. Igal elul, asjal, olukorral on eesmärk ja tähendus!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-535161255423021979?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-54165108885162517882008-03-26T21:43:00.004+02:002008-03-26T22:33:40.743+02:00Antud juhul pean silmas kolme jutu asemel ühe kirjutamist ja ei midagi enamat ...<br /><br />Ma ei saa aru, miks ma end üldse vaevan planeerimisega, kui lõpuks läheb ikka kõik nii nagu ma ei planeerinud. No näiteks esimene tööpäev uues kohas. Mõtlesin pühapäeva õhtul, et panen kenasti riided korda, st mõtlen valmis, mida selga tahaks panna, siis väike kiir-spa koduses vannis, maniküür-pediküür, varem voodi, paar peatükki "Paljaks kooritut" ja tuttu, et siis hommikul nagu uuesti sündinud. Mhmh, mõte oli ju iseenest kiirduväärt ja põhimõtteliselt võiski see kõik ka nii juhtuda ...<br />Hommikul ärkasin varem, õhtul valmis mõeldud riided ei tulnud enam kõne allagi, kiire dushsh, pannkoogid, laps üles, sööma, riidesse ja minek. Mõnusast rahulikust uue esimese tööpäeva hommiku nautimisest polnud juttugi. Ma olin nimelt eelmisel õhtul unustanud reaalsuse, et pere tuleb ikka samal ajal linna viia ja minu jaoks hommikurituaalides ei muutu midagi. Ok, ongi hea, saangi varakult kodust välja, jõuan veel poest läbi hüpata ja paar lilleõit silmailuks kaasa võtta jne.<br />Kõik läks libedalt kuni lasteaiani. Kõige väiksemal oli sel hommikul lasteaiatuju koju ununenud. No tagasi ka ei hakanud sõitma, seega jäi ta selleta lasteaeda ja mina naasin välisuksest ca 30 minuti pärast. Oma mõtteis nagu tavaliselt liikusin auto poole ja seekord tõesti vedas. Sini-oranzid Falcki tädid olid teel just meie auto poole. Ütlesin neile mõttes Tere hommikust ja supsasin kiirelt autosse ja olingi läinud. Ja siis avastasin kõrvalistmelt tuttava mobiili, kelle omanik juba tööl oli. Midas nüt? Proovisin omanikku kätte saada, kuid tulutult. Hea küll, viin ise kalli vara meheraasule tööle järele. Mõeldud, tehtud. ... Mõttes muidugi. Ei õnnestunud mul aga kuidagi õige hoone ette seilata (ei tea veel kõiki teid-märke peast) ja paarikümne minuti pärast leidsin end Piritalt. Pidin tankima ja paar lilleõit võtma. Kaks telefoni, kott, kindad käes astusin autost välja ja ... unustasin võtmed ette. Tühiasi, uks lahti, kummardus, võtmed käes ja "kõmm" ...<br />K-i k-t, leidsin end istmel upakil, muhk peas, silmad märjad, müts silmil, päiksekad ninal ripakil. Tibi unustas autost välja astudes pea alla kummarduda.<br />Paar käredamat sõna olid möödapääsmatud, sest mitte kedagi peale enda polnud süüdistada.<br /><br />Jõudsin täpselt kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta, parkisin auto ja valmis. Hm, auto jäi kuidagi viltu. Kiire osav manööver ja ok. Sups autost välja ja "kõmm" peaga vastu ust. Ega ma täpselt mäleta mitu paganat ma välja kutsusin, igatahes üle ühe oli neid küll.<br /><br />2-st teisest kärbsest kirjutan järgmine kord, mida oligi arvata ...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-5416510888516251788?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-34337414291732981922008-03-18T22:49:00.005+02:002008-03-18T23:10:18.832+02:00Mässasin praegu pool tundi, et oma blogisse sisse saada. Novot, pole ammu kirjutanud ja ei mäletanud vajalikke vidinaid. Uuh, nüüd olen sees ja kirjutan. Selline tunne nagu oleksin suure tööga hakkama saanud ja nüüd lipsan keelt mõnus muie suul :)<br /><br />Neljapäeval, 20. märtsil algab kevad. Ja minul algab uus elu. Muidugi mitte päris uus, aga teatud mõttes uus. Kui 11 aastat tagasi kevadesse mõelda, siis algas mul ka uus elu - esimene ametlik töökoht, aasta edasi - uus sõber, kaks aastat edasi - uus amet, veel aasta edasi - uus töö asukoht, kolm aastat edasi - lapsega koju, 4 aastat edasi - uus töökoht ... Peaaegu nagu tantsutaktis, tegelikult kevadtaktis. Põnev!<br /><br />Täna kogesin taas, et millegi mitteniihea lõpp on samas millegi niihea algus ja tunneli lõpus paistab valgus ...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-3433741429173298192?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1165862345125883292006-12-11T19:44:00.000+02:002006-12-11T20:53:57.496+02:00Paar nädalat tagasi olime Annekaga haiged. Tõenäoliselt mingi viirus. Olin täiesti rahulik nii enda, kui lapse tervise suhtes. Jälgisin sümptomeid ja parandasime end terakestega. Samas kuulsin tuttavatelt, et see ja too on haige ja peaksime ikka arsti juures käima. Issi pushas ka tagant, et igaks juhuks peaksime ikka kuulata laskma jne. No ok, hajameelne ja pika mõtlemisega, nagu ma olen, otsisin internetist lähedal asetseva perearstikeskuse numbri ja helistasin, et kas saaks tulla last kuulata laskma. Ahaa, ja-jaa, ahah, hea küll, täna või hiljemalt homme, mhm, jah, tänan teid!<br /><br />Järgmisel hommikupoolikul, sest hommikul me magame, olime Annemariga perearstikeskuses end uue arsti juurde ümber registreerimas. Teadaolevalt ju muidu arsti juurde ei pääse, kuigi mina muidugi lootsin, et pääsen ja saan ühtlasi nii arsti kui kogu keskust kiigata ja alles siis otsustada, kas vahetada arsti või mitte. Muidu peaksime linna teises otsas arstil käima. Niisiis, meil "vedas" nagu alati, registraatorinna oli omis mõtteis venelanna. Ta ütles, et mõelge kiiresti ja pange end arsti juurde kirja, sest varsti saab nimekiri täis ja rohkem patsiente ei võeta. Ma siis küsisin, aga mis siis saab, kui nimekiri täis, aga inimesel vaja arsti juurde tulla? Ta mõtles natuke ja teatas tõsise näoga, et Rannamõisa teel istub ka üks arst. !? Vaene arst ... Samal päeval me arsti juurde ei pääsenud ja Rannamõisa teele istuvat arsti ka otsima ei läinud :)<br /><br />Järgmisel hommikul ootas meid meie uue perearsti asendusarst. Vastuvõtt tõotas tulla meeldiv ja paljulubav, sest registraatorinna oli seekord ladusa jutuga elutark eestlanna, kel kõige kohta küsimist ja ütlemist. Nii avaldas ta ka arvamust, et asendusarst on tore mees, kel ka kodus väike laps. Ootasime kabineti ukse taga ja saime siis aru, et enne meid ootb seal veel sama arsti juurde 2 patsienti. Telekast jooksis juba kümnendat korda verelible reklaam ja siis, nagu välk selgest taevast, ilmus meie kõrvale rohelises särgis naine, kes ütles, et tulge siia, teine doktor vaatab teid üle. Aaaa, mmm, aga me oleme dr. See ja see juurde. Sest pole midagi, teine doktor võib teid ka üle vaadata. Annemari aimas halba ja hakkas tihkuma, krabas mul kraest kinni ja korrutas, ei taha, ei taha. Me ikka läksime. Pigem viisakusest, sest ma ei oska ju "ei" öelda. Mõnikord kirun end seepärast küll, aga seekord läks ikka nii nagu tavaliselt.<br /><br />Rohelises särgis tädi tahtis Annemarit Kasekesega ära osta, aga mõttetult, jäi lihtsalt kommist ilma. Doktor ise aga pöördus meie poole lausetega " kas sa oledki nii paha laps?", "ära kisa niimoodi" jms ebaprofessionaalsust peegeldavate suhtlemistõketega. Seejärel sain ka mina oma koosa, et esimene asi pärast elukoha muutmist on arst otsida, mitte alles siis, kui haige olete jne. Et toidupood ja autole parklakoht otsitakse esimesena, aga arsti peale ei mõtle keegi ... Vahepeal seletsin, et minu soov oleks last kuulata, et ta köhib. Kuidagi saime lapse kuulatud, kõrvu ka vaadatud, mis muidugi olid vaiku täis ja kõrvapõhja ei näinud (see oli väga halvas toonis öeldud). Millega te ravite? Kookisin kotist oma terakesed välja, mispeale arstil läksid silmad suureks ja ta uuris neid ning luges karbi pealt maha, et võtke neid 3x päevas. Ja kui palavik peaks tekkima, siis 38-ga tuleb kindlasti p a r a t s e t a m o o l i anda. Mina tean, st meie eelmine lasteperearst ütles, et alles siis, kui palavik on üle 38,5 tõusnud? Seepeale sain kiirloengu, et 38 on lapse puhul kõrge palavik ja naljatada ei tohi ja kui ma ei usu, siis annan teile lugemiseks spetsiaalse raamatukese laste palaviku kohta. Annemarile öeldi ka, et emme saab nüüd teada, kuidas lapse palaviku puhul käituda. Tänasin viisakusest ja tulime tulema.<br /><br />Kuna Annemari oli endast täiesti väljas ja higine, siis rahunesime veerand tundi arsti ukse taga, enne kui õue läksime. Sel ajal sirvisime ka palavikuraamatukest, kus kirjas, et 37,4-38,5 on kerge palavik ja palavikku alandavaid ravimeid pole vaja anda. Mõõdukas palavik on 38,6-39 ja selle palaviku puhul võib hakata andma palavikku langetavaid ravimeid ... Mul polnud tuju ega tahtmist minna ja anda see raamatuke arstile tagasi ...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-116586234512588329?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1150321664566820272006-06-14T23:34:00.000+03:002006-06-15T00:51:01.296+03:00Mäng on küll liialdades öeldud, aga kaks tundi tagasi naasesin tõesti tenniseväljakult. Ega ma ise ka seda päris hästi ei usu, aga parem käsi tudiseb siiamaani ja aina tudisevamaks läheb. Ma ei julge mõelda, mis veel homme saab ...<br /><br />Meil on naabritega ikka vedanud. Eelmistega halvas mõttes, praegustega heas mõttes. Eelmistest ma rohkem ei räägi. Niisiis tuli eile naabrinaisel, edaspidi Epp, mõte tennist minna mängima. Mõte ju väga viis, aga ega ma ennast küll tennist mängimas ette ei kujutanud. Loota võis vaid, et ehk unustab Epp oma mõtte sama kiiresti, kui see tal tekkis. Tagantjärele õnneks mitte, sest täna tõi naabrimees seks puhuks veel ka tuttuued pallid ja pageda polnud enam kuhugi.<br /><br />Kell lõi seitse õhtul ja naaberkorterite uksed avanesid. Mehed läksid omi asju ajama, naised-lapsed tenniseväljakule. Viimaste plaanist ei tulnud aga midagi välja, kuna pisikesed musirullid-kisakõrid-kadekopsid ei olnud nõus tenniseõppust pealt vaatama ja kaasa aitama. Nemad tahtsid vaid kiikuda ja kõik. Korjasime oma kodinad kokku ja lapsed said oma tahtmise. Järgmise kolmveerand-tunnikese veetsime liiva-klaasikillusegusel laste mänguväljakul. Õudne. Lasime seal vaid liugu, kiikusime ja karussellitasime. Broneerisime siiski kella 21-22ks ühe tenniseväljaku, lootes, et Andres peagi koju jõuab ja lapsi hoiab.<br /><br />Kokkulepitud ajal kell üheksa olime taas tenniseväljakul. Epp oli vilunud mängijana treener-pallipoiss, mina ullike õpipoiss. Epul olid kaasas reketid ja pallid, minul vaid mõttetud päikeseprillid. Mõne aja pärast olid need aga asendamatud, takistamaks mind häbi pärast täiesti maa alla vajumast. Minu helesinine unistus, et mängutunni lõpuks toksime rahulikult tennisepalli, jäigi pelgalt unistuseks.<br /><br />Tunni jooksul sain Epult vaid esmased juhtnöörid reketi õigesti käes hoidmise ja midagi ka palli löömise-püüdmise kohta. Kõik oli täiesti arusaadav ja teoorias köki-möki. Praktikas kujunes asi väga naljakaks ja seda ka naaberplatsil mängivate meeste jaoks, kes meid, tõenäoliselt mind, naerusui ja suurte silmadega vaatasid. Kujutage nüüd ette, kuidas üks normaalse väljanägemisega naine (Epp) söödab teisele, ka pealtnäha normaalsele naisele (mina), tennisepalle ette, aga söödud ei arene mänguks, vaid hoopis ühepoolseks koomiliseks balletti ja rahvatantsu segu meenutavaks karglemiseks. Vedas tõesti, et ma kõhuli või ninuli asfaltile ei maandunud. Pidin häbi pärast maa alla vajuma, et kuidas ma küll nii äpu olen ja ühelegi pallile ei suuda pihta saada või kui sain, siis virutasin selle ebainimliku hooga vaba-aja keskuse katusele või üle kõrge võrkaia. Epp muidugi viisaka inimesena lohutas mind, kiitis isegi seavintide pärast, jooksis aga pallidele järele ja jätkas rahulikult õpetamist. Mingi veerand tundi enne lõppu sain siiski paar normaalsemat lööki ka tehtud ja reketi käes hoidmine hakkas õhkõrnalt meenutama tennise reketi hoidmise asendit. Vähemalt Epu sõnul.<br /><br />Kui Epu tennisemängus on veel arenguruumi, siis minu tennisemäng ongi vaid arenguruum, aga mulle meeldis :-)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-115032166456682027?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1149978315916018262006-06-11T01:17:00.000+03:002006-06-14T10:14:46.103+03:00Eelmisel nädalal olin üle pika aja neli päeva haige. Ikka korralikult kohe. Pea lõhkus, nina oli kinni, silmad valutasid, iiveldas, oksendasin, kõht valutas (ei olnud kõhust lahti), palavik. Mida veel? Aa, külm oli, kuigi olin kampsuniga teki all ja kõhus luristas ning krooksus keegi. Ja nagu ikka, jäin ma haigeks just õigel ajal, siis kui pidime Annemariga Võrumaalt tagasi linna hakkama sõitma. Organism kohe tundis, et pole õige tegu see linna minek. Muudmoodi ei tahagi seda tõlgendada.<br /><br />Peagi saabus aga hädaabi-issi, kes siis Annemari suutis minust eemal hoida, sest viimane tahtis ainult minu juures, pead pidi oksekausis olla. Päevad möödusid, mina ikka kõhuvaluga voodis. Lõpuks siis kolmanda päeva pärastlõunal otsustasime kodutee rataste alla võtta. Seejärel olin veel üks päev kodus voodis ja vahepeal ka äkitsi marsruudil voodi-WC-voodi. Tänu WC äkkkülastustele sain ka kõhuvalust tasapisi jagu ja viiendal päeval tundin end juba endise inimesena.<br /><br />Üks katsumus seisis siiski veel ees. Kuuendal päeval pidin arsti juurde minema, täpsemalt Andresele hoolduslehte võtma, et ta Annemarit minu haiguse ajal hooldas.Muidugi oleks võinud Andres ka ise seda lehte minna võtma, kuid arst soovitas mul ikka ise minu tervise huvides tulla. Läksime siis kogu perega. Andresel oli eelnevate kokkulepete tulemusel kolmandatel põhjustel töölt vaba päev ja Annemari on nagunii meie sabarakk. Leppisime kokku, et ma käin kähku ise arsti juures ära ja A-d on seni autos või jalutavad polikliiniku juures õues. Mõeldud, tehtud.<br /><br />Polikliiniku registratuuris järjekorras seistes veendusin, et kulub vist dekaad, enne kui uue põlve pensionärid peale tulevad ja järjekorranumbri automaadi eesmärki jagavad. Ok, jõudsin arsti ukse taha. Enne mind oli kaks inimest ja jube hais. Mul võttis hinge kinni, tahtsin kohe minema tormata, kuid viisakusest või ma ei tea millest, jäin siiski istuma ja hakkasin nagu kala kuival taskurätikut otsima. Respiraatoreid jms vidinaid ma ju kaasas ei kanna, mul polegi üldse selliseid asju. Taskurätt leitud, hakkasin ohjedamatult nuuskama, sest hais oli niisama hingamiseks talumatu. Mind ajas näiteks iiveldama. Tõesti ei tea, mis hais see oli.<br /><br />Oh, lõpuks ometi minu kord. Arst tuli kabinetist välja, mina krapsti püsti ja siis arst patsutas mulle õlale, et oodake hetk, tulen kohe tagasi. See on nüüd koht, kus kirjeldamiseks sõnu pole. Ma pidin veel seal haisu sees istuma ja ootama! Aga ei, arstid on mõnikord ikka lausa kullatükid-päästeinglid, sest ta tuligi kohe tagasi :) Läksime koos kabinetti, rääkisin oma loo ära. Ta isegi mäletas, et ma esmaspäeval talle helistasin ja mind reedeks vastuvõtule kutsus ... Ega rohkem ta ei mäletanud ikka ka, et kes haige oli, mis viga, kes lapsega kodus, kellele lehte vaja jne. Need asjad rääkisin veel kaks korda üle. Asjad selged, andis arst mulle Andrese nime, isikukoodi ja Annemari nimega paberi ja läksime koos õde otsima, kes siis hoolduslehe kirjutaks. Õde muidugi polnud oma kabinetis. Arst jättis mind taas sinna koridori ootama, öeldes, et kohe tuleb. Mul hakkas vaikselt üle viskama. Samal ajal jooksis telekast mingi ravimivideo, pidev ajupesu ikka, kust ma ka meile tuttava allergoloogi ära tundsin. Varsti tuli jälle minu arst ja suundud õde otsima, aga asjatult. Pidin veel ootama. Natukese aja pärast ilmus koridori otsast nähtavale tohutu kringel valged kitlid ümber ja suundus vanemõe kabinetti. Sinna tahtis eelnevalt minna ka minu arst, aga see uks oli siis lukus. Mingi pidu tulemas, mõtlesin. Ja siis tuli jälle minu arst ja suundus otsejoones kringlilõhna peale vanemõe tuppa ja ilmus üsna ruttu koos pisikese vene naisterahvaga sealt välja. Oooh! Nüüd oli minu kord selle õega siis kaasa minna. Andsin talle arsti antud tähtsa paberi ja ootasin. Õde ei saanud muidugi aru, kellele oli vaja hoolduslehte jne. Rääkisin talle kaks korda sama loo, mis arstilegi ja ootasin edasi. Õde täitis rahulikult haiguslehe blanketti, kui järksu sellele suure risti peale tõmbas ja uue blanketti välja otsis. Vahepeal logis end arvutisse, küsis Andrese telefoninumbrit ja täitis lehte edasi. Siis kutsus mind endaga kaasa arsti tuppa, sai vist mingi allkirja ja pitsati ja saingi "kauaoodatud kaunikese" oma käte vahele. Viskasin pilgu peale, mingi segadus seal hoolduslehe numbriga oli, st kahest oli kaheksa tehtud vms, aga tundus arusaadav ja rohkem ei julgenud ma seda lehte neile tagasi anda. Tormasin siis A-keste juurde, sest tunnikese olid nad mind juba oodanud. Andres küsis, et mis öeldi? Mis mõttes? Aa, midagi ei öeldud, arstil polnud meeles ega mõtteski mind üle vaadata, kogu trall käis hoolduslehe ümber.<br /><br />Kolm päeva hiljem, esmaspäeval siis, helistab mulle Andres töölt koju ja küsib, et miks hoolduslehel hooldatava nime pole? Asi lõppes sellega, vähemalt hetkeni, et Andres kirjutas ise sinna vajalikud Annemari andmed. Miks ei võiks olla arsti-haigekassa ja tööandja vahel otseühendus büroktaatia osas?<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-114997831591601826?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1144537472323635312006-04-09T01:18:00.000+03:002006-04-09T02:04:32.346+03:00Kujutage ette, et te elate linnas ja teil on väike laps, on hommik ja teil on kiire. Te peate koos lapsega jõudma suhteliselt varakult teise linna otsa kokkulepitud ajaks. Normaalne on, et sellistel tingimustel tegeletakse ainult hädavajalike ja otstarbeliste hommikuste tegevustega nagu söömine, pesemine ja riietumine. Ebanormaalne on (vähemalt tagant järele mõelda), et lisaks sellele tegelesin mina pesumasinast puhaste nõude välja võtmise ja siis jooksujalu nende kappidesse-sahtlitesse paigutamisega. ... Sauhh, viskasin kööginoa suurde köögiriistade sahtlisse ja sahtel sulgus. Silmanurgast märkasin, et nuga ei läinud päris õigesse kohta ja ... sahtel ei tulnudki enam lahti. No mingi 1,5 cm tuli, aga see ei aidanud.<br /><br />Niisiis oli nuga oma töö teinud ja sinna vahele kuidagi kinni kiilunud. Oeh. Tere talv!, nagu keegi mu tuttavatest sellise asja peale ütleks. Kõik meie söögiriistad olid nüüd suures sahtlis kinni ja terve päev ees ootamas. Ei ühtgi nuga ega kahvlit, vaid üks supilusikas ja teelusikas, mis hommikusest söömaajast veel pesemata. Mida teha? Kell oli juba palju, kas hakata kohe selle probleemiga tegelema või alles pärast kokkulepitud kohtumist? Õige vastus on, et ikka kohe, sest muidu ei anna süda rahu. Üritasin hiina söögi pulka (muud peenikest tööriista mul käepärast polnud) kuidagi sinna sahtlisse surada ja seal natuke sorkida, et äkki õnnestub see nuga oma õigesse kohta nügida. Ega ma ise ka sellesse kummalisse üritusse eriti uskunud ja loomulikult jäi sahtel endiselt suletuks. Andsin meie hädaolukorrast ka Andresele teada, kes ei osanud telefonitsi mind kuidagi aidata. Ok, kimasime siis oma kohtumisele ja üritasin sahtlile mitte mõelda.<br /><br />Lõuna paiku koju jõudes seisin taas sahtlijamaga silmitsi. Laps tahtis süüa ja mina ka ja söögiriistu pole. Mõtlesin, et kutsun naabrimehe appi, aga selgus, et ta oli just kodust ära läinud ja seegi lootus kustus. Helistasin siis köögifirmasse, kust mööbli tellisime, sain paar näpunäidet, mis kahjuks ei toiminud ja siis info, et õhtul enne 7-8 pole ühtki töömeest appi saata. Hea seegi, et kui varem sahtlit lahti ei saa. Ja siis, nagu välk selgest taevast, polnud meil enam ei nuga ega kahvlit vaja, vaid avastasin külmkapist hoopis supipoti. Olimegi päästetud. Tegin rahulikult eelmise päeva supi soojaks, pesin ainukesed sahtlivälised kaks lusikat ära ja sõime Annemariga kõhud täis :-)<br /><br />Mis veel sahtlisse puutub, siis sain köögifirmast paar suusõnalist vihjet, et sahtlipaneel pidavat ilusti eest ära käima, aga nii osav ma polnud, et sellega hakkama oleks saanud. Kuigi Andresele polnud see mingi probleem, paneelike naksti eest ära võtta. Tegelt pidi sahtli all mingit klambrikest all hoidma, aga kuna mulle seda ei öeldud, siis ega ma ise ka selle peale ei tulnud. Naiste värk :-)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-114453747232363531?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1143562854322510642006-03-28T18:37:00.000+03:002006-03-28T23:45:34.216+03:00Sõitsin mina ühel teisipäevasel õhtupoolikul mööda Liivalaiat oma musile tööle vastu. Annemari oli minu emaga õnneks kodus. Pärnu mnt ristmikul jäin foori taha ja minu ees seisis mingi pisike vanemat tüüpi Opel Astra. Nagu harilikult, hoidsin enda arvates seegi kord pikivahet, kui äkki märkasin, et Opeli-vana mulle eest otsa vajub. Lasin signaali. Vanamees Opelis kõõritas taha poole, et mis toimub. Aga ei miskit, auto ikka vajus ja vajus. Lasin veelkord signaali ... ja põks! Meie Honda sai Opelilt tutsu vastu vahtimist. Oeh, mis nüüd? Kuna mul varem sarnased kogemused puudusid, olin veidi ähmi täis, kobasin käsipiduri peale, ohukad sisse, pusserdasin jupp aega turvavöö kallal, sest nagu ikka kehtivad sellistel puhkudel <em>mööfi </em>seadused (eesti keel on ikka ilus) ja astusin autost välja. Kangelasautost tuli välja soliidse välimusega vanake, valged juuksed lehvimas. Kas oli midagi?, küsis vana. Kas ma sõitsin Teile otsa või? Muidugi sõitsite otsa! Nojah, seni kui ma seal enne oma turvavööga mässasin, oli vana oma auto minu auto küljest lahti sõitnud. Tuli vaid vaadata ega mingeid kriime vms pole. Vaatasin kähku esiotsa üle. Kõik paistis õnneks korras olevat ja sõit jätkus. Olgu veel öeldud, et Opeli-vanast ma mööda ei julgenud sõita, kartes, et äkki sõidab veel tagant ka sisse. Mulle piisas juba tema taga sõitmisest, sest nähes, kuidas ta sõitis poolenisti vastassuunavööndis ja kui paremasse ritta võttis, siis ilma suunatuleta ja alles siis, kui manööver tehtud, pani suunatule sisse :) Ju see ikka vanaduse värk ole.<br /><br />Umbes nädala jagu hiljem sõitsin mööda Sõpruse pst linna poole. Seekord olin koos Annemariga. Sõit sujus ilusti kuni Tihase tänava ristmikuni ... ja iiiiiiiiiik, vajutasin täiega pidurit. Mida on? Fooris on roheline ja minu ees sõitev punane Ford , mis ta nüüd oligi ... Sierra, pidurdas ja lasi jalakäija üle tee!!! Isegi jalakäija oli segaduses ja vahtis pikisilmi, et mis värk on? Tuututasin, mis ma tuututasin koos teiste autodega, punane Sierra ei liikunud enne paigast, kui see vaene hirmunud jalakäija oli julguse kokku võtnud ja üle tee läinud. Ma olin tõesti jube vihane. Mida kuradit, ma oleks talle ju tagant sisse sõitnud ja laps ka pardal, niimoodi äkki pidurdada! No on jobu! Mõtlesin siis, et juhtidele peaks ka kehtestama ikka parim enne ja kõlblik kuni tähtajad. Ja need siis kollaste ja punaste vahtralehtedena kasutusele võtma.<br /><br />Umbes nädal tagasi, täpselt ristmikku enam ei mäletagi, aga vist oli kuskil Kesklinna haigla kandis, sattusin taas ühe vahtralehe, seekord siis rohelise, taha sõitma. Kõik oli korras kuni järgmise ristmikuni, kus mina tahtsin paremale pöörata ja minu ees olev auto vasakule. Vähemalt pani ta vasaku suuna sisse ... aga keeras hoopis paremale. Õnneks mingit ohtlikku olukorda ei tekkinud.<br /><br />Olen enda jaoks täheldanud, et just kõige vingemad, st erilised, uued, kallid BMW-d, Mersud jm minule tundmatud iludused ning teisest äärmusest jälle päevi näinud vanad Volkswagenid jm tuunitud (öeldakse vist nii, kui sapikast on mersu tehtud vms) ja üles löödud pannid on kõige ohtlikumad. Nad ei oska teiste liiklejatega arvestada. Loomulikult olen mõnel korral ise ka "oih, see polnud nii mõeldud, sorry" manöövrilt tabanud, kuid enamuse ajast püüan ikka inimlikult liigelda. <br /><br />Ohutut liiklemist!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-114356285432251064?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1143559902839073372006-03-28T18:13:00.000+03:002006-03-28T18:37:10.306+03:00Päris luuleline pealkiri, kas pole? :)<br /><br />Tere! Pole ammu midagi kirjutanud. Vaimu pole, ajast rääkimata. AGA, tänu Evkale, kuigi ma ei tea, kas see hüüdnimi on ikka veel kasutusel või mitte, saavad asjaosalised kindlasti sellest aru ja ei pahanda, tuli hetkel sihuke tahtmine midagi kirjutada. Lihtsalt, kasvõi mitte millestki.<br /><br />Niisiis, minu blogil on nüüd uus nimi. Pildikesi Ehitajatest on nüüdseks möödanik. Natuke kurb on, aga see lihtsalt harjumusest nagu ikka, kui millestki tuleb loobuda. Lisakommentaare see tõenäoliselt ei vaja ja igaks juhuks turvalisuse huvides seda siin internetis ei kommenteeriks ka. Alternatiivsetes suhtluskanalites küll.<br /><br />Aga palun ... ootame :-)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-114355990283907337?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1141813639805492922006-03-08T11:46:00.000+02:002006-03-08T12:44:10.256+02:00Mõtlesin, et pole kaua aega midagi kirjutanud. Naistepäeval ju võiks ...<br /><br />Magasime Annemariga täna kella kümneni. Enne seda, mingi kaheksa paiku vist, sain kelleltki (arvata võib kellelt ;-) läbi une musi teatega, et täna on naistepäev :-) Okei, naistepäev nagu kolmapäev ikka, kuidagi eriliselt ma end küll ei tunne, kuigi võiks ju? See vist harjumuse asi, et naistepäev pole minu elus ainus päev, kui mulle lilli tuuakse ja üllatusi tehakse :-)<br /><br />Tohkendasime siin natuke ringi, hommikused rituaalid, tegime süüa, vanavanaema Võrust helistas meile ja siis logisin end ka arvutisse. Enamus minu messengeri nimekirjas olevatest naistest olid sisse logitud ja mõned ka oma õige nime all tavapärase ebatavalise asemel. See tundus mulle nii armas, et ju siis ikka on see naistele oluline, et neid tähele pandaks. Kui aus olla, siis võiks ikka rohkem naistepäevi olla, st selliseid päevi, kus naistele rohkem tähelepanu pöörataks. Ja et just mehed seda teeksid, sest milline naine ootab pikisilmi, et teised naised viisakusest talle head naistepäeva sooviksid või et lilli tooksid või midagi veel tobedamat teeksid? Mina igatahes mitte.<br /><br />Tean meest, kes naistepäeval poeb nahast välja, aga naise sünnipäev pole tema jaoks miski, isegi palju õnne ei soovi, rääkimata lilledest ja kingitusest. Muidugi, nii palju, kui on inimesi maailmas, on ka mõtte- ja teguviise. Ja armastusel pole naistepäevaga küll mingit pistmist. Vähemalt minu arvates. Kui sa ikka kedagi armastad, siis päev pole oluline ... peksa naist või iga päev, aga ikka on ta su ukse taga (pilt naabri ukse tagant).<br /><br />Ilusat naistepäevast kolmapäeva kõigile ja vaadake täna õhtul kell 22 kanal 2.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-114181363980549292?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1140019514963662272006-02-15T17:43:00.000+02:002006-02-15T19:46:52.410+02:00Täna oli meil Annemariga võimalus sõita Citöen Plurieliga. Helehelesinisega. Selline pisike ümar kahe uksega ja pealt ära käiva katusega. Täitsa nunnu oli. Suunatuled tegid tik-tik-tik-tik, nagu õmblusmasinaga tikiks ja ventilaator tegi urrrrrrrrr, et raadio pidi lausa valjuks keerama ja uksed käisid suure pauguga kinni ja kõmisesid ning spidomeeter oli elektrooniline, et ei pidanud mõtlemagi, kui kiiresti sõidad, vaid paratamatult nägid neid suuri numbreid ja ei uskunudki, et nii kiirelt saab selle põrnikaga sõita.<br /><br />Kõige suurem erinevus minu jaoks oli käigukangi asukoht. Päris tükk aega läks enne õhuringidele, enne kui käsi kangi kuskilt põranda põhjast üles leidis ja jõnksti teise käigu sisse pani. Meie Hondal on ju käigukang käe- ja harjumuspäraselt esipaneeli küljes. Kiidusõnu saan ka öelda, iste oli väga mugav ja rool käis mõnusalt ja käigud liikusid vaid kindlat trajektoori pidi.<br /><br />Annemari jaoks oli ka auto uus ja huvitav. Esialgne temapoolne kommentaar oli "vahva atu". Muidugi mina olin seda talle natuke varem rääkinud, et täna sõidame vahva autoga. Sõit läks Karoliine poole. Tagasi tulles tahtis Annekas ise auto esiistmel istuda ja rooli keerata ning kuuldes, et see pole võimalik, andis ta oma pahameelest terve kodutee jorisedes märku kuni maja ette jõudes plõksti magama jäi.<br /><br />Homme oleme taas Honda omanikud :-)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-114001951496366227?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1139929188161755212006-02-14T16:32:00.000+02:002006-02-14T17:35:02.933+02:00Sõbrad, kodus on küll hea, aga nagu poleks ka,<br />üha enam tahan oma uude koju.<br />Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,<br />millal kätte jõuab kolimise päev.<br /><br />Ref: Ja me õnn võiks olla suur,<br />kui et ükskord nähes kuud,<br />mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,<br />kui et kes küll teab, mis moodi neil seal läheb.<br /><br />Ajendatuna vanast heast Jaan Tätte loost, mis mul südame alati kiiremini põksuma paneb, küll heameelest, küll kurbusest, küll igatsusest teie üle ... Ilusat sõbrapäeva!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-113992918816175521?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1138121477514470302006-01-24T17:58:00.000+02:002006-01-25T14:40:09.266+02:00Kindlasti käia. Nimelt täna läksin kodust välja vetsus käimata. Häda peaaegu polnudki, kuigi mõte oli, et võiks käia, aga nii ta jäi.<br /><br />"Projekt" nägi ette pooleteisetunnise autosõidu, kolme vahepeatusega, kuid ilma ühegi WC võimaluseta, Annemari pardal. Pärast pooletunnist sõitu tundus edasi sõitmine võimatu. Hambad ristis, pedaal stabiilses asendis, sest iga liigutus nõudis tohutut pingutust ja ebamugavustunde suurenemist, jätkasin sõitu. Möödus tund ja mu mõtted käisid vaid ühte rada - kus on lähim WC? Selgus, et kodus. Koduni kannatan ikka ära. Uuh, auto pargitud, vaja vaid laps võtta ja viiendale tormata ning siis saabub rahulolu ... Aga ei, suutsin lapse turvarihmad lahti päästa, kui telefon helises. Kitsepiim. Pean 10 minuti pärast Nõmme teel olema. Nonii, mida teha? Kui ma lapsega üles lähen, vetsus käin ja tagasi alla tulen, on juba 10 minutit läinud, siis veel sinna sõitmine võtab sama palju või enam. Ei jõua. Panin siis lapse tagasi turvatooli, ise roomasin rooli taha. Esimese foorini jõudes põles fooris sinine, järgmises oranz ja edasi enam ei mäleta ...<br /><br />Nüüd oleme õnnelikult kodus tagasi ja enam iialgi niimoodi välja ei lähe. Eriti veel koos lapsega.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-113812147751447030?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1136655429517304112006-01-07T19:21:00.000+02:002006-01-07T19:37:09.546+02:00Sain täna jälle targemaks. Kui sul on nohu, siis ära ürita kogu aeg nina nuusata, nii et ninaalune punane ja valus. Nuuskamine kahjustab limaskesta. Tatt pidavat lausa kasulik olema. Õigemini küll selle sisse tõmbamine (ja alla neelamine). Kui tahad nina lahti saada, aga ei taha ninaga luristada ega tatti alla neelata, siis soovitatakse kasutada ninadushshi. Vot siis!<br /><br />Selline tarkus pärineb Saksa arstidelt ja ka ühelt tuntud Eesti LOR-ilt, kes käis spetsiaalselt Looduspere poes neid ninadushshe uurimas ja ostmas.<br /><br />Sain täna ka Annemari jaoks spets homöopaatilised ravimid, nn terakesed, nohu ja köha raviks. Eks näis, mis edasi ... Homöopaatia tutvustav raamat ootab juba pikemat aega lugemise järjekorras riiulis :)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-113665542951730411?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1136559499612832962006-01-06T16:38:00.000+02:002006-01-06T17:00:33.610+02:00Vahel võib ju pahandada, eks? Ok.<br /><br />... Umbes kuu aega tagasi käisin abikaasa ja paari sõbraga "Võitlevas sõnas" õhtustamas ...<br /><br />Täna leidsin oma postkastist, väikese liialdusega muidugi, 10 ülaltoodud sisuga kirja :) Kullakesed, see ju ammune nali, käisin siis veel korralikul tööl ja kõhtu ka veel polnud. Ma ei tea, kas olen ikka veel korralik ja lojaalne panganduskretiin, kuna pangas ei lubata spämmi avada ega edasi saata, et võivad sisaldada ja enamasti ka sisaldavad viirusi ja siis jama, kui palju, aga ausalt, ma kohe ärritusin nende kirjade peale. Täpsemalt seepeale, et neid nii palju tuli.<br /><br />Oki-doki, järgmiste spämmideni siis, aga ärge lootkegi, et mina teile sarnaseid kirju edasi saadan, veel vähem omal algatusel :)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-113655949961283296?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1136298019255932552006-01-03T16:10:00.000+02:002006-01-04T22:07:01.043+02:00Tahes tahtmata kujuneb meie pere juhtumiste seas iseeneslikult välja teatud tõsielusari. Alapealkirjaks seekord oleks Õudus ruudus, kuigi sobiks ka Õhupuudus.<br /><br />Meie kõigi kurvastuseks jäi 31. dets. Annemari haigeks. Esmalt avaldus see paari rögiseva köhatuse näol, õhtul lisandus ka palavik kuni 39,2. Mis seal muud, kui emme süles ja kaisus ja köhapalsamit rinnale, seljale ja talla alla, lambavilla rinnale ja seljale, palju juua ning üle 38,5 palavikuga ka paratsetamooli küünal ja viinasokid. Ja nii kuni tänaseni. Päevasel ajal tal palavikku polnud, õhtul jälle tõusis. Esmaspäeval, st 2. jaan. üritasin ka lapse arsti telefonitsi kätte saada, kuid edutult, keegi ei vastanud. Helistasin siis meie hädaabi lastearstile ehk meie hea sõbra emale. Õigemini meie lemmikarstile :)<br /><br />Niisiis seadsime teisipäeval sammud Mustamäe lastehaiglasse meie lemmiku juurde kuulama, vaatama ja vajadusel analüüse andma. Nagu arvata võis, pidimegi Annemariga näpuverd minema andma ja kopsudest röntenipilti laskma teha. Pole mingi üllatus, et Annemari ei tahtnud verd anda ja lasi selle vastu protestiks oma kuldsed häälepaelad valla. Kuidagi saime ikka hakkama, istus vaeseke minu süles, näoga minu poole, ja õde torkis ja pigistas tema vasaku käe keskmist sõrme, mis hiljem täiesti siniseks läks. Armu ei anta seal kellelegi.<br /><br />Pärast veerandtunnist rahunemist haigla koridoris seadsime sammud röntgeni poole. Annemari aimas jälle halba ja muutus rahutuks. Lapsel hea vaist. Kabinetis võttis meid vastu üks tumedapäine tädi, üsna talutava jutuga ja peaaegu abivalmis olemisega. Peagi lisandus sinna üks hallipäine prillidega paks daam ja otse Annemari juurde ning riideid ära kiskuma. Annekas hakkas kisama. Ma oleks ka hakanud. Ma siis ütlesin, et saan ise lapsel riided seljast, kuigi see osutuks tõeliseks katsumuseks, sest Annemari hoidis mul kahe käega kõvasti kaela ümbert kinni. Poolvägisi sain riided seljast, taustaks prillitädi kommentaarid, et "oi, kui paha laps!" ja "mis sa kisad siin!". Üritasin rahu säilitada ja oma last kaitsta ning ütlesin, et laps ei ole paha, vaid haige ja mida teie teeksite, kui mingi võõras tädi tuleb teil riideid seljast kiskuma? Seejärel pidin Annemari selle jubeda tädi põlve peale istuma panema, tema hoidis lapse kehast kinni ja mina pidin siis lapse käsi tema pea kohal hoidma. Oli õudne pilt küll, kui väike palja ülakehaga olevus nutab hirmust ja väänleb ja kardab ja kaks täiskasvanut hoiavad teda vägisi kinni. Ausalt, mul oli pisar silmas. Õnneks oli see vaid hetk ja kohe sain oma lapse jälle sülle ... ja seejärel nagu külma veega lagipähe - uuh, missugune vastik laps! - olid selle ebameeldiva med. õe sõnad Annemari kohta.<br /><br />!!!!!???????<br /><br />Nii nagu teie praegu, jäin minagi sõnatuks, nagu sarnastes situatsioonides tavaliselt, ja ahmisin õhku, et suudaks vaid oma last rahustada ja riidesse panna. Ma lihtsalt ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ei ole võimalik, et lastehaiglas selline suhtumine. Aga näe, oli! Tädi läks minema ja tuli kohe varsti tagasi ning ütles siis, et sellise vingerdamisega ei saanudki pilt välja tulla. Mida? Et peame uue pildi tegema, küsisin mina. "See polnud teie kõrvadele mõeldud," tuli vastuseks, "palun tehke siin ruumi ja riidesse võite koridoris panna." Appiii! Tegime, et tulema saime ja loodetavasti ei satu me enam kunagi sinna ...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-113629801925593255?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1134857291458601662005-12-17T23:42:00.000+02:002005-12-18T00:28:02.860+02:00Tervitan oma kallist meest Rakveres - ootame sind pikisilmi koju!!!<br /><br />Tervitan kallist tädi ja täditütart eneseohverdamise eest, kes Annemari paaritunniseks hoidmiseks, et emme ja issi said jõulupeol käia, reede hommikul Võrust Tallinna sõitsid ja laupäeval jälle tagasi!<br /><br />Tervitan Kristoferi emmet - aitäh jõulupeo hädaabi eest :)<br /><br />Tervitan Karoliine emmet - tänud suurepärase lapse hoidmise eest kolmapäeva õhtul!<br /><br />Tervitan vana head sõbrantsi Evelyni, kes vaevatasu küsimata kullerdas Tallinnast Antslasse ülisalajase saadetise :)<br /><br />Tervitan Janet - sinuta oleks me uue koduta! Suur aitäh veelkord reedese lapsehoidmise eest!<br /><br />Tervitan oma ema, kes meid iga nädal meile kitsepiima, kodukana mune, kartulit-porgandit ja muud paremat saadab ja Sulevit, kes need meile kohale toob. Loodetavasti teeb ta seda ikka ja jälle :)<br /><br />Tervitan Annemari vanaisa Jüri - tule meile ikka Tutiga külla ja tee tihedamini kalakotlette!<br /><br />Ja loomulikult tervitan ja tänan Kadrit ja Katit eelnevate eneseohverduste ja kiirabi teenuse osutamise eest. Jätkake samas vaimus!<br /><br />Vaarika, me pole teid unustanud. Ootame teid igal ajal külla! Peate ise end meile külla kutsuma, muidu võibki sel aastal kutset ootama jääda :)<br /><br />Ammu pole näinud oma ämma ja Annemari vanaema. Kui mitte varem, siis loodetavasti jõulude ajal ikka trehvame :)<br /><br />Karoliinet, Mariat, Mathiast ja kindlasti ka Gregorit ning miks mitte ka Oskar Henrikut ootame mina ja Annemari igal ajal külla mängima ja emmesid kooki sööma.<br /><br />Peagi loodan näha Mirtelit oma emme ja issiga, ehk trehvame mõnikord jälle ka Elise ja tema emmega. Kaua aega pole Markot ja Joosepit ja Gregori Marcost oma emmede-issidega näinud. Ja üldse pole kohtunud ei Adeele Maria ega Oskar Henrikuga!<br /><br />Piretit ootasin täna külla ... Kahjuks ei jõudnud sulle ka ise helistada, sest pea oli pulki ja käed tööd täis. Proovime teine kord uuesti :)<br /><br />Tervitan Joffi -tule meile ikka külla!, et oleks põhjust kohvi teha ja tavapäratuid maitsvaid roogi proovida :)<br /><br />Tervitan ka kõiki teisi, keda nimetada ei jõudnud. Kirjutage, helistage, tulge külla või kutsuge end ise meile külla või meid teile jne ... :) Ilusat jõuluaega!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-113485729145860166?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1133261089599409822005-11-29T12:31:00.000+02:002005-11-29T12:44:49.613+02:00Kui keegi on huvitatud osa saama laupäeval, 14. jaanuaril 2006, kell 10-20 toimuvast saavutama õppimise koolitusest, andke kiirelt teada. Osalustasu 690 kr. Koolitajaks tõenäoliselt Urmas Purde.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-113326108959940982?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1132843353418762482005-11-24T16:23:00.000+02:002005-11-30T15:56:13.666+02:00Otsitakse usaldusväärset ja hea suhtlemisoskusega inimest müüjaks. Sobib imehästi nt tudengile. Töökoht kesklinn, tööaeg 2x nädalas 17-21.00 ja üle nädala laupäeviti ja pühapäeviti 9-21.00. Kohene tööle asumine, st asjaga suht kiire. Huvi korral täpsem info minult.<br /><br />Soovitage ka tuttavatele!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-113284335341876248?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1132652481296007372005-11-22T11:12:00.000+02:002005-11-22T14:47:48.706+02:00Kes juhtus, kes ei juhtunud täna hommikul Terevisiooni nägema, kus tutvustati uut raamatut "Erose kütkeis." Raamat raamatuks, aga mulle jäi kõrvu seda tutvustanud psühholoog-seksuoloog Imre Rammuli huvitav võrdlus seksuaalsuse kohta. Nimelt võrdles ta seksuaalsust väga vinge ja paljude võimalustega mobiiltelefoniga. Inimesi köidab enamasti vaid partneri ehk mobiili ilus kirev kest ja ta teab või õpib kiirelt ära ka punase ja rohelise klahvi funktsioonid, kuid põhjalikumalt juhendisse ja võimalustesse ei süüvi. Ja siis ühel hetkel avastab, et mobiil on kadunud, õigemini keegi on selle ära varastanud.<br /><br />Ja palun sellest võrdlusest mitte rumalaid järeldusi kuulujuttude tasandil teha, vaid hoopis edaspidiseks eluks ise õppust võtta. Meiega on kõik ok :)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-113265248129600737?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1131544240982753402005-11-09T15:23:00.000+02:002005-11-09T17:21:02.263+02:00Esmaspäev hommikul niitis mind ootamatu viirus jala pealt. Selg valutas, kogu kere oli jube hell, juukseid ei saanud isegi kammida, silmamunad tahtsid peast välja hüpata, valutasid hirmsasti, vaatenurk oli täiesti piiratud, ainult otse sain vaadata, pea valutas, sees iiveldas, palavik oli ka, aga sain seda alles paari tunni pärast teada. Mis sa oskad kosta? Annemari oli traksis nagu enamasti ja tahtis mängida, mängida, mängida ...<br /><br />Helistasin siis polikliinikusse, et küsida perearstile numbrit ja ka seda, et kas isale antakse hooldusleht, kui ema kodus alla 3-aastase lapse juures haige. Muidugi ei saadud minust alguses mitte midagi aru, et kes on haige ja kes on kodus ja kes tööl ning kellel on laps ja kui vana laps ja kes tuleb arsti juurde ja miks jne-jne. Selgitasin siis võimalikult rahulikult uuesti ja uuesti ja sain teada, et kui suudan ise arsti juurde tulla, siis järelikult suudan ka ise lapse eest hoolitseda ja mingit hoolduslehte pole isale vaja !!! Mök-mök, mida ma siis teen? Ma ei suuda last ei tõsta ega talle süüa valmistada, vaevalt suutsin olla. No tulge ja rääkige seda arstile!<br /><br />Kutsusin siis Andrese töölt koju, ise komberdasin arsti juurde. Õnneks avastasin kodus veel viimasel hetkel, et mu selg oli millegi pärast pastakaga täis soditud. Siis alles meenus, et eelmisel õhtul, kui telefoniga rääkisin, toimetas kellegi väike usin käsi tõesti minu selja kallal ja ega siis igal õhtul selga pesta ... Polikliinikus avastasin end taas täiesti uues maailmas, remonti oli tehtud ja registratuur ning garderoob olid kohad vahetanud ja numbriautomaat, nagu igas endast lugu pidavas asutuses nüüd kombeks, oli ka platsis. Viimane tekitas muidugi suurt meelehärmi vene rahvusest kodanikele, nii noortele, kui vanadele, sest tekst automaadil oli muidugi eesti keeles. Suutsin kuidagi lihtsate sõnadega neile viidata, et spetssialistõ, zenzhki ta-ta-taa, raszhjötõ jne. Ei oska ikka eesti tähtedega vene keeles kirjutada. Siis küsisin isegi garderoobi tädi käest nõu, et kas võtsin õige numbri, sest päris seda seal polnud, mida arvasin vajavat. Nemad ei tea sellest midagi, sain vastuseks. Arusaadav ka, ikkagi kaks sammu aparaadist eemal ja vahelett ka ees, kuidas nad saavadki siis sellest midagi teada. No jäin rahulikult oma numbrit ootama, kui äkki lendas minu suunas üks ähmi täis valgete ketside ja patsiga, suusamüts peas pisike vene tädi. Vaatas mulle korraks otsa, aga ei söandanud vist ikkagi midagi küsida, pöördus hoopis ümber ja läks ühe teise naise käest küsima, et kas ta ikka võttis õige numbri. Tal oli 102, aga tablool oli 195. Teine naine ei teadnud, ütles, et vajuta esimest nuppu. Ketsitädi lippas jälle numbrit võtma ja toksis seal pool linti automaadist välja, aga õiget numbrit ei kusagil, tema arvates muidugi. Kepsles siis taas tagasi, keerutas end ja ahhetas, et ta ei oska ega tea jne. Mul oli niigi paha olla, ei suutnud seal isegi kauem oodata, veelgi vähem mingit tõmblemist vaadata ja läksin ning rahustasin tädi maha, et kõik on õige ja istuge ja lihtsalt oodake, varsti tuleb teie number. Ja siis tuligi minu number ...<br /><br />Lugu lõppes sellega, et arst arvas ka, et mul on mingi viirus ja ma lamagu, magagu ja joogu palju jaksan ning reedel uuesti tagasi. Ja verd käisin ka teisipäeva hommikul andmas. Seal oli muidugi juba hoopis teine maailm :)<br /><br />Täna ei ole, st ei tohi ma enam haige olla, sest mehe töö ei oota ja lapse kasvatamine ka mitte ...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-113154424098275340?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1130852358592897332005-11-01T14:48:00.000+02:002005-11-01T15:39:18.636+02:00Ausalt, mul on piinlik seda lugu kirjutada, aga mis seal ikka. Kes siis peale teiste veel enda üle naerab, kui mitte ise?<br /><br />29. oktoober oli meie peres õnnetu päev. Hommikul oli Annemari emme-issi lohakuse tõttu saanud kätte tintenpeni, korgi maha võtnud ja jooksis siis sellega mööda tuba ringi, kuni komistas ja kukkus. Tinteka ots läks kulmu kõrvalt nahast läbi ja veri väljas. Väga hullu polnud.<br /><br />Pärastlõunal läksime parki jalutama-mängima. Saime umbes pool tundi olla, kui Annemari jooksu pealt kõnniteel komistas ja ninaga vastu kõnnitee kive kukkus. Nägin, kuid ei jõudnud õnnetust ära hoida. Loomulikult oli lapsel valus ja ninast tuli tatti ja verd segamini. Nina ise oli ka tiba moondunud, arvasin kohe, et luu katki ja ei julgenud nina puutuda. Jooksin kiiruga kodu poole, laps süles, Andres valmistas juba laenuautot kiirabisse sõiduks ette ja traumapunkti sõitsimegi.<br /><br />Minul siiani on õnneks kiirabiga, õigemini traumapunktiga vähe kogemusi ja naiivselt optimistlikuna lootsin, et meid võetakse kohe kahel käel vastu jne.<br /><br />Nagu kinos, 10 rida puust toole, suur telekas, üks parmu moodi mees, numbriautomaat, kolm klaasist boksi, ühes neist vaid vanem naine, kes räägib telefoniga ja muud ei midagi ega kedagi. Mida teha, kuhu minna või mitte minna? Oodata ei suutnud, rahutus oli hinges, sest lapsel oli nina punane, paistes, tatine, verine ja kindlasti valus. Kell oli kolmveerand neli.<br /><br />Andres võttis numbri ja jäime oma korda ootama. Kõndisin seal ringi, sest Annemari aimas halba ja kui seisma jäin, oli nutt kiire tulema. Tädi valges kitlis kui telefoni külge liimitud, rääkis rahulikul toonil oma tuttavate-sugulastega, sest vaevalt, et klientidega sinatatakse ja muid familiaarsusi jagatakse. Ok, lõpuks tuli tädile abiväge ja siis tuli ka meie kord ja uus tädi küsis, et mis juhtus? Ütlesin, et laps kukkus kividele ninuli. Mida?, küsis roosade pärlmutterhuultega vene tädi, nnnnnäts-nnnnnnäts käis takka järele. Ime veel, et mulli ei teinud. Lapsed tegeleb laste traumapunkt, kõlas vildakas vastus.<br /><br />Jõudsime laste traumapunkti, kus me saime väga kiiresti jutule. Jutt algas ja lõppes sellega, et minge lastehaiglasse Valve Lorri juurde, kes peaks veel majas olema. Üritasin pingsalt nime meelde jätta ja juba läkski meelest, et kas oli Lorr või Loor, ei saanud sellest tädi hääldusest ka kõige paremini aru. Ja imestasin, et kuidas nad seal küll neid arste nimepidi teavad, kes parajasti tööl on või ei ole. Küsisin siis Andreselt, et kas oli Lorr või Loor ja ... nüüd tuleb häbikoht ...<br /><br />Valve LOR ehk siis nina-kurgu-kõrva arst :-) võtab vastu kella neljani, aga kell on 9 minutit neli läbi, teatati meile lastehaigla registratuurist. Aga me teame, et ta on veel siin, ei andnud me alla ja mõne aja pärast ootasime juba röntgeni ukse taga. Me polnud seal ainukesed, enne meid ootas veel üks väike poiss, kes oli ka nina peale kukkunud. Annemari arvates oli röntgenis muidugi jube ja ta andis sellest ka kogu majale teada, sest ta pandi pikali ja hoiti käsi ning jalgu ning pead kinni. Valve LOR, kes tegelikkuses osutus härra LOR-iks, ütles, et luud on terved ja hullu pole. Nina oli paar päeva sini-rohelise varjundiga, aga täna tundub juba normis olevat.<br /><br />Senini arvasin, et olen lihtsalt kõrvahaige, aga tasub vist ikka IQ-test ära teha, vähemalt kordki, et oma kahtlustele kinnitust saada ...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-113085235859289733?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1130076376303219732005-10-23T16:24:00.000+03:002005-10-23T17:07:16.843+03:00Mis pagan meie perega lahti on? Reedel suutsin lisaks kõigele eelnenule meie kanderätiku ära kaotada. Ja veel kingitud rätiku.<br /><br />Avastasin seda muidugi alles laupäeval, kui koristama hakkasin ja Annemari enda külge tahtsin siduda, ta ju kardab meil tolmuimejat, ja mida ei leidnud, oli Jakob. Täpsemalt siis mulle paar nädalat tagasi Looduspere poolt kingitud ilus punase-pruuni-mustriline 3-meetrine Didymose kanderätik. Silmapilkselt jäi koristamine katki, tekkis pigem kaos, sest otsisin kõikvõimalikud kohad läbi, et äkki on Annemari sellega mänginud ja ära peitnud või on see kuhugi kukkunud vms. Mida pole, on kanderätik. Oma mälusopis mäletasin, et kasutasin seda viimati reede lõuna paiku ja õuest tuppa tulle rippus ta mul koti peal, kott oli õla peal. Sealt enam ei mäleta, et oleks teda kasutanud või näinud. Keegi ei teadnud rätist midagi. Kuidas on see võimalik? Kõige tõenäolisem, et rätik kukkus trepikojas maha ja keegi leidis selle. Kui ta vaid teaks, kui väärtulik see rätik on, küsiks kindlasti korraliku vaevatasu!<br /><br />Õnneks tuli mu kallis kaasa mulle appi ja küsitles peaaegu terve trepikoja inimesed läbi. Hea oli see, et kaks naabrit olid mingit punakat riideeset 4-5 korruse vahe peal maas näinud küll, aga üles polnud võtnud. Kurb oli aga see, et ainukesed, kellelt küsida ei saanud olid meie superparmotid, keda alguses polnud kodus ja kes pärast ei teinud lihtsalt ust lahti. Ja tõenäoliselt olidki nemad mu kulla-kalli rätikukese leidnud :(<br /><br />Seejärel tegi Andres eesti-vene-keelse kuulutuse, et kui keegi leidis ..., toogu ... ja ootab vaevatasu ja pani selle parmottidele otse ukse peale. Ei miskit. Parmotte vaevatasu ei mõjutanud. Ohhh! Mu mõte keerles terve eilse õhtu ainult räti ja parmottide ümber. Kujutasin ette, mida nad sellega kõik teinud on ja kas ma ikka tahangi seda enam tagasi saada, kui see tõesti nende käes peaks olema.<br /><br />Pühapäevahommikud on ühed tänuväärsed hommikud. Siis oled puhanud, no mõnikord ikka ja nii ka Andres. "Aga äkki leidis selle koristaja, sest märkasid, kui puhas trepikoda reede õhtul oli?", tuli ta uue mõttega lagedale. Ja ta leidiski minu kulla-kalli koristaja kabinetist põrandakaltsude seast, kortsus, kuid tervena :)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-113007637630321973?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1129816558098407232005-10-20T16:50:00.000+03:002005-10-20T16:55:58.106+03:00Nüüd me siis teame, et Stanislav Tserepanov, kes meile purjuspäi otsa sõitis, on Vene Erakonna juht Eestis. Internetis võib leida ka tema pildi, kus lisaks kuldsele lehmaketile on tal ka kitsehabe :)<br /><br />Lõpetuseks tahaks veel küsida, et mis te poliitikutest arvate?<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-112981655809840723?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1129652785543062842005-10-18T19:16:00.000+03:002005-10-18T23:43:49.630+03:00Teadke siis, et võime teie poole pöörduda küüdi palumise osas. Meie onda on mõneks ajaks aut meist mitte olenevatel põhjustel. Tuju on null ega taha sellest pikemalt kirjutadagi ...<br /><br />Niipalju võin öelda, et see ennast ja alkoholi täis tüüp, kuldne lehmakett kaelas, oli vahetult enne Andresele otsa sõitmist ühe avarii juba teinud ja politsei ajas teda parajasti taga. Õnneks oli õnnelik õnnetus, st inimesed viga ei saanud. Nüüd tuleb siis vist veel kohut oodata ja remonditöökoja järjekorda jne. Halvemat aega andis valida.<br /><br />Kõik roolijoodikud, ei, lausa KÕIK JOODIKUD tuleks pudelisse pista, kork peale ja mööda jõge allavoolu ...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-112965278554306284?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1129652142950376342005-10-18T19:04:00.000+03:002005-10-20T16:36:06.306+03:00<p>Jagan oma äialt saadud ülilihtsa ja ülimaitsva õunakoogi retsepti:<br /></p><ul><li>3 muna </li><li>1 klaas jahu (ise soovitan riisi- või maisijahu, maitseboonus juures kohe) </li><li>1 klaas suhkrut (ise soovitan 0,5 klaasi, muidu tuleb liiga magus ja rafineerimata suhkrut ehk siis pruuni suhkrut) </li><li>natuke küpsetuspulbrit </li><li>ca 5 õuna, väiksemaid isegi rohkem </li></ul><p>Munad vahustada kergelt suhkruga, lisada jahu küpsetuspulbriga segatult ning õunatükid. Siis lahti käiva vormiga, põhjas küpsetuspaber ja natuke margariiniga üle määritud, ahju , 200 C juures ca 20-30 minutit.<br /><br />Siinkohal kutsun kõiki minu blogi lugejaid üles häid ja lihtsaid retsepte jagama. Soovitavalt siis õuntega seoses. Meil kodus õunauputus ja küllap mõnel teiselgi :)</p><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-112965214295037634?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1129547768790310772005-10-17T13:44:00.000+03:002005-10-17T14:45:19.100+03:00Nüüd ma tean. Nimelt viibisime lähiminevikus ühel tuttavate üritusel, kus ...<br /><br />Ohoo, missugune tätoveering! Mingi kaslane noore naise turja peal. Ei saa salata, et kohe tõmbas pilgu sellele. Mitte, et ilus oleks olnud, aga lihtsalt tõmbas pilgu sinna ja samas tuli mulle kananahk ihule. Uuhh! Tavaline naine, hele ihu, kõhnemat sorti, ei midagi erilist või silmatorkavat ei olekus, välimuses ega riietuses. Kui seda kassi muidugi mitte arvestada. Milleks talle küll tattoo? Ju siis meeldib.<br /><br />Ahh? Veel üks! Ühel noorel väga kõhnal, samuti mitte silmatorkaval, naisel tattoo ristluul. Top oli muidugi täpselt nii lühike, et see ei varjaks kujundit. See kord oli mingi ornament, ei lill ega loom vms. Samuti tekkis küsimus, et miks ja miks just selline midagi ütlev kujund? Või on just vastupidi sellel kujundil mingi sügav mõte? Või lihtsalt tattoo tattoo pärast? Ei tea.<br /><br />Appi, Andres, kuhu me sattunud oleme? Näed, seal on veel ühel naisel mingi liblikakujuline selja peal ja ühel mehel kaela peal ja ... Kas sa ikka lugesid, kellele kutse oli saadetud, küsisin naljatamisi. Kokkusattumus või tätoveeritute kokkutulek? Siis hakkasime omakeskis muheledes arutama, et kellel veel võiks tattoo olla ja kiikasime võimalusel iga naise pluusi ääre alla. Kaugelt muidugi. Ok, rohkem ei kommenteeri :)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-112954776879031077?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1129206453471633532005-10-13T14:52:00.000+03:002005-10-13T15:38:00.666+03:00Pajatan taaskord ühe loo ... Miks küll minuga peab alati midagi juhtuma?<br /><br />Nädal tagasi käisin Kadaka tee "kangi all" Saksa jalatsite poes laste talvesaapaid vaatamas. St vaatamas, et kas need on juba kohal ja millised on ja mis hinnaga jne, ühesõnaga maad uurimas. Olen seal varemgi käinud ja iga kord sealt lahkudes mõtlen, et enam sinna ei lähe. Ja alati, kui sinna tagasi lähen, meenub mu lubadus, kui uksest sisse olen astunud.<br /><br />Annemari rätiga puusal astun poodi, kedagi pole, kellele teregi öelda. Siis ütleb keegi kuskilt, kuigi kedagi näha pole, et laste talvesaapad on seal tagapool ja te olete juba hiljaks jäänud, et kõik juba ära ostetud. "Tere, ahah, aitäh, tulin jah talvesaapaid vaatama", ütlesin vastu. Siis liigutas end keegi vastasolevate riiulite taga ja märkasin seda ebaviisakat müüjat, kes tavaliselt. Ta ei lasknud end minust häirida ja pugis salatit ja pirukat edasi. Vaatasin pakutavad talvesaabaste varud üle ja ei leidnud midagi sobivat. Kummalised saapad olid, pealt mingi tehisriie ja sees imeõrn tehiskarva kihikene, et paari korra kandmisega nühib sellegi maha ja kogu lugu. Soojapidavuses kahtlen väga. Hind muidugi 605 krooni.<br /><br />Ok, mõtlesin siis, et ostan Annekale paar paari sukkpükse, head ilusad ja odavad. Jäin siis sukkpükste riiuli ette seisma ja ootama. "Kiisuke, kas sa soovid midagi," küsiti. "Jah, sooviksin sukkpükse nr 80". "Oot, ma kohe tulen. Mis suurus kiisupojale läheb"? Appiiii! Tahtsin öelda, et kassidest ja kiisudest ei tea ma midagi, esialgu tahaksin lapsele. "Kiisuke, kas emmel raske pole sind niimoodi vedada? Kas sa oledki kogu aeg emme küljes niimoodi kinni? Kas kiisuke kõndida ikka oskab? Kui vana kiisupoeg on? Mis värvi sukkpükse tahate? Need sinised lilledega peate küll võtma, need on hästi lõbusad ja te praegu veel saate need talle jalga, aga varsti nad ei luba endale igasugu kraami jalga panna ..." Ok, suutsin siiski rahu säilitada, kuigi hambad olid ristis ja jube ebamugav tunne oli seal seista, teades, et keegi sind kassiks peab. Miskipärast pole mulle loomadest just kassid kunagi eriti meeldinud ja nüüd kutsus mind ennast keegi kassiks. Valisin lõpuks sobivad sukkpüksid välja. Siniseid lilledega ei võtnud, võtsid rohelised lilledega. Annemari muutus juba rahutuks ja tegi kõva häält ning siis nagu välk selgest taevast tuli üks suur karvane suss mu nina alla otse Annemarile vastu nägu ja tegi kõdi-kõdi-kõdi. Nii minul, kui lapsel ei tulnud sõnagi suust, keerasime kannalt ringi ning lahkusime sõnagi lausumata, lootuses, et enam seda tädi ei kohtaks.<br /><br />Oi, kuidas mulle ei meeldi sellised familiaarsused võõraste inimeste poolt. Ime ja õnn, et ta meid ei kallistanud ega musitanud, nagu kiisukesi tavaliselt koheldakse. Missugune alavääristamine!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-112920645347163353?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1128492537995323622005-10-05T08:47:00.000+03:002005-10-05T09:18:21.370+03:00Meie Honda sai septembri lõpus 3-aastaseks. Siiani olime kenasti hakkama saanud vältimatute ja peaaegu märkamatute pisikriimudega, kuid sünnipäeva puhuks otsustas keegi "hea inimene" meid ebameeldivalt üllatada.<br /><br />Nimelt paar päeva tagasi avastasin, et auto tagaluugil puudub seni seal ilutsenud H-täht, mis Hondat teistest autodest eristab. Siiani arvasin optimistlikult, et vaid Mersud on need peksukotid, kellelt kogu aeg midagi varastatakse, aga nüüd ka meie väike Honda ...<br /><br />Ega vargal mihklipäev tulemata jää ...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-112849253799532362?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1128092755541591132005-09-30T17:55:00.000+03:002005-09-30T18:24:11.446+03:00Paar päeva tagasi käisid mul ukse taga usuonud. Alguses ma muidugi ei teadnud, kes nad on. Õhtul poole viie paiku keegi koputas ukse peale ja vaatasin, et kaks lipsuga soliidset vanemat härrat seisavad ukse taga ja tegin ukse lahti. Küsisid Andrest. Arvatavasti mingi ehitusfirma mehed tahavad Andreselt kui KÜ juhatuse liikmelt midagi küsida ja ütlesin, et Andres on veel tööl, aga ... Sain sõna sabast kinni, et mitte öelda, millal ta koju tuleb ja küsisin ikka üle, et kes Andrest küsib? Ahah, tööl jah, sain vastuseks. Aga kuidas teie piiblisse suhtute?<br /><br />Mmmm, ääää, mmmm, no ikka suhtun, suutsin midagi vastata. Kuidas ma suhtun, kuidas ma suhtun? Suhtun nii, et kuidagi ei suhtu. Mul 2 piiblit kodus raamaturiiulil ja siiani ei tea, mis nendega peale hakata. Hea ongi, et ei tea. Muidu koguneb neid viimaks veel terve riiuli täis. Seda ma muidugi neile ei öelnud. Kui teil on praegu aega, võime sel teemal vestelda, pakkusid onud viisakalt. Kahjuks ei ole tõesti sobiv aeg, laps magab ja valmistan õhtusööki ja ... Ahah, aga me tuleme siis mõni teine kord läbi. Eee, ääää, ei ole vist mõtet tulla, ma ei soovi arvatavasti ka teine kord sel teemal vestelda, sain sõnad suust. Uuh, minge juba minema, mõtlesin. Ahah, aga tuleme siis Andresega vestlema ...<br /><br />Tere talv ikka küll, ei taha ju neile pahasti ka öelda ja nemad ka oma ei jäta. Aga kust nad Andrese nime teadsid? Hiljem sain asjaosaliselt teada, et usuvennad olid ka minu sünnipäevaõhtul ukse taga käinud ja ju siis Andres oli oma nime paha aimamata välja lobisenud. Või tahab ta tõesti nendega piibli teemal vestelda?<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-112809275554159113?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1128091352062702832005-09-30T17:21:00.000+03:002005-09-30T17:42:32.070+03:00Käisin täna Looduspere poes, nagu ikka kord nädala või kahe jooksul. Ega ma polekski sinna täna läinud, aga lubasin juba eile käia ... Niisiis oli ja on mul praegugi pea paks algavast nohust ja eriti inimestega kokku puutuda ei taha. Minu närust olemist märkasid muidugi loodusperekad ja soovitasid mulle ninadushshi. Eks ma alguses olin ikka skeptiline küll, et mõni aeg tagasi Ärapanijas ilguti sarnase asja kallal jne. Aga kui nad mulle kinnitasid, et usu, ära proovitud asi ja toimib ja neid ei huvita üldse, mis Ärapanija vms räägib, siis ostsin pikemalt mõtlemata endale selle jupstüki ära.<br /><br />Hetk tagasi käisingi sellega nina loputamas ja palju kergem hakkas, tatti mullitas ninast välja, mis kole ja lõõrid saidki puhtaks. Hulga kergem tunne on kohe. Protseduur ise ka väga lihtne, ei tunne sisuliselt midagi, natuke kõdi on ninas, aga see on ka kõik. Ja kurku ka ei läinud. See oligi üks nipp, et suu peab kindlasti lahti hoidma ja pea alla poole kummargil ja dushi ots ühes ninasõõrmes ja teisest jookseb siis kogu jama veega välja. (Tegelikult küll spetsiaalse soola lahusega, arvatavasti midagi Humeri sarnast. Vahe ongi selles, et Humerit tilgutad ninna ja see läheb kurku või tilgub samast sõõrmest kohe välja, aga dushiga loputad nina läbi). Seejärel kordad sama teise sõõrme kaudu. Eks näib, mitu korda pean oma "ajusid loputama", enne, kui nohust lahti saan. Muidugi pole ma unustanud vana head ternespiima ja aaloe vera geeli ninna panemast :)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-112809135206270283?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1128004652755494732005-09-29T17:32:00.000+03:002005-09-29T17:37:32.766+03:00Tuttavad emmed, hingake nüüd sügavalt sisse või istuge igaks juhuks toolile, sest ... Võrus maksab beebikool 100 krooni kuu ja sisaldab 8 korda!!!<br /><br />Äkki peaks Võrus beebikoolis hakkama käima? Kambaga tuleks vist isegi bensuraha odavam, kui Tallinnas 1 tund beebikoolis. Mõelge selle peale! :)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-112800465275549473?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1127740832884439162005-09-26T16:16:00.000+03:002005-09-26T16:20:32.890+03:00Kutsun teidki 9. oktoobril kell 15-20 Tallinna Matkamajja, Raekoja plats 18, kus on võimalik harida end ökoteemadel, liikudes lähemale looduslikule eluviisile.<br /><br />Toitumist käsitleb Kaarina Naur, öko-restorani peakokk Tallinnas: mis on puhas ökotoit; valik elava ja surnud toidu vahel; kuidas toit võib olla tervendajaks jne.<br /><br />Ilutoodetest räägib Tiiu Saks, Austan Loodust OÜ tegevjuht: kosmeetika, kas ainult väline ilu; mis on vahet kontrollitud naturaalkosmeetikal ja nn. looduskosmeetikal, miks võiksin valida jne.<br /><br />Vestluste vahepeal veidi tantsu, joogat ja lihtsat meditatsiooni, juhendajaks Heli Kann ning mõnus teepaus ökoteede nautimisega.<br /><br />Oma osalemissoovist palun eelnevalt teatada: <a href="mailto:heli.kann@mail.ee">heli.kann@mail.ee</a> või 566 21 773. Osalemine loomulikult tasuta.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-112774083288443916?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1127738782250446932005-09-26T15:41:00.000+03:002005-09-26T15:53:49.876+03:00Kutsun huvilisi väikesesse disainikooli. Panin end juba kirja (13. okt.-dets.2005 iga neljapäev 18-20.30 Nõmme Kultuurikeskuses), kuigi kodustega veel asi läbi rääkimata ja samas ei taha päris üksi ka sinna minna. Kel huvi ja viitsimist ja muid ressursse, võib disainikooliga tutvuda: <a href="http://www.hot.ee/disainikool">www.hot.ee/disainikool</a>. Lisaks ruumi kujundamisele pakuvad ka aia kujundamise ja lilleseade kursusi. Ootan huviga liitujaid. Otsustage kiiresti!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-112773878225044693?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1126517472031246022005-09-12T11:50:00.000+03:002005-09-24T00:24:22.483+03:00Sünnipäeva tähistamine ajab vist enamusel inimestest külmajudinad peale ja pea on paks ning mõte ei liigu. Sama siin. Ja siis viimasel öötunnil plahvatas, et kutsuks oma sõbrad ja head tuttavad loomaaeda hr. Turovski seltsis jalutama. Ei salga, et mõtte ajendiks oli minu hea kolleegi äärmiselt huvitav kogemus sarnasest üritusest.<br /><br />Laupäeval, so 10. septembril, kogunes umbes-täpselt 25 inimest üle Eesti Tallinna Zoo Põhjaväravas, valmis linnu- ja loomariigi avastamiseks. Niisiis, mida mina teada sain (loe: mis mul 2 nädalat hiljem meeles oli)?<br /><br /><p>Öökullil on ülihea nägemine ja kuulmine. Kuna kõrvad asuvad tal asümmeetriliselt, oskab ta täpselt määratleda saagi asukoha, isegi paksu lumekooriku all 2 km kõrguselt. Jaht õnnestub 100%-lt (lõvil vaid 20%). Jahti pidades on alati üks jalg vaba. Õige jahimees ei saa endale lubada ootamatusi. Kaku ilusa ja armsa näo taga peitub tegelikult "ülahambaid paljastav" kiskja.<br /></p><p>Metssiga on väga tark loom. Näiteks ei võta ta kunagi midagi tuttava inimese käest. Miks? Sest tal on pikk kärss ja silmad asetsevad selliselt, et ta ei näe, mida sööb ning äkki hammustab kogemata sõbra kätt. Võõraste puhul tal aga sellist hirmu pole.<br /></p><p>Ahvipärdikud on kiired, ettearvamatud, armukadedad ja halastamatud. Nende hambad on teravad kui fileerimisnuga ja ükski arst ei paranda nende poolt tekitatud haavu.</p><p>Lõvipoiss oli tore. Ilmub päevavalgele alles õhtu hakul ja mõistab saksa keelt. Ta on pärit nimelt Saksamaalt. Ja kuigi teatakse, et isased ei poegi, juhtus selle "lõvipoisiga" just see, mida keegi oodata ei osanud. Tallinna Loomaaiale oli lõigatud isase pähe saadetud hoopis emane tiine lõvi :)</p><p>Jääkaru poeg oli ka armas. Jääkarud on väga sportlikud. Nad võivad oma suhteliselt piiratud puuris mitu tundi järjest ühte ja sama trajektoori pidi liikuda. </p><p>Ja ongi kõik. Hetkel ei tule enam midagi meelde, kui et külm hakkas. Kuidagi vähe on seda või mis? Kohtumiseni mälutreeningul ... või järjekordsel loomaaiatuuril :)</p><p>Igatahes tänan kõiki kohale tulnuid toreda retke eest. Kingitustest ja lilledest ma parem ei räägi, need olid juba niigi liiast. Heas mõttes muidugi :)</p><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-112651747203124602?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1126333258861823612005-09-10T08:49:00.000+03:002005-09-10T09:46:35.726+03:00Eile sain väikse shoki. Nimelt unustas mu kallis mees taas oma taskutelefoni koju. Omaalgatuslikult võtsin temale helistajate kõned vastu sõnumiga "Andrese telefon kuuleb." Õnneks helistajaid polnud palju ja kõik omad tuttavad, kuni ...<br /><br />Telefon helises. Võõras number. Huvitav. Ei saanud kohe vastata, kuna rääkisin parajasti enda telefoniga. Nii, helistasin siis tagasi ja ütlesin, et "Tere, helistasite hetk tagasi Andrese telefonile. Kuidas saan aidata?" Vaikus. Siis kostis mingi ebaselge vastus, et "Mis asja? Andrese telefon? Miks Andres mulle paar päeva tagasi helistas?"<br />"Ei tea. Võibolla oli lihtsalt valeühendus. Aga kuidas Teie nimi on?"<br />"Mida? Kersti. Ja kes sa ise oled? Mingi Andrese tibi vä?"<br />"Kaugel sellest," ei tahtnud avameelitseda.<br />"Kus te elate?"<br />"Pole oluline."<br />"Kas idas või lõunas või läänes, noh?"<br />????? "Igal pool," ei osanud targemat öelda.<br />"Ha-haa, mingi nõme tibi ...." ja kõne lõpetati.<br /><br />Vot nii. Et olen nõme tibi? Või oli tegemist ikkagi valeühendusega? Või on mul konkurente? Või oli paar päeva tagasi hoopis Annemari käsi mängus? Üks on kindel, edaspidi ma võõraste numbrite puhul sekretäri ei mängi.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-112633325886182361?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1126087157987599632005-09-07T12:42:00.000+03:002005-09-07T12:59:17.993+03:00Täna, nagu 7. septembril ikka, on vähese pilvisusega sademeteta väga ilus ilm, õhtul Lääne-Eestis pilvisus tiheneb. Lõuna- ja edelatuul tugevneb 5-10, rannikul puhanguti 12-15 m/s. Sooja on 19...25ºC.<br /><br />Ehitajates on õhtul oodata kutsumata külalisi :-) Prognooside kohaselt tuleb ka laupäev sama ilus ja külalisrohke, kui tänane päev...<br /><br />Tänan kõiki meelespidajaid.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-112608715798759963?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1125349456410873242005-08-29T23:38:00.000+03:002005-08-30T00:06:52.516+03:00Seoses tundmatute "fännide" rünnakuga minu lugude kommentaarides, võtsin kasutusele abinõud neid edaspidi vältida. Asi on väga lihtne. Enne oma kommentaari avalikuks tegemist tuleb teil vastavasse lahtrisse kirjutada tähe-/numbrikombinatsioon, mida näete (vt näidist allpool). Nii ei pääse spämmerid minu lehekülge risustama.<br /><br /><br /><a href="http://photos1.blogger.com/blogger/1880/1082/1600/wordverification2.JPG"><img style="DISPLAY: block; MARGIN: 0px auto 10px; CURSOR: hand; TEXT-ALIGN: center" alt="" src="http://photos1.blogger.com/blogger/1880/1082/320/wordverification1.JPG" border="0" /></a><br />Teid, minu ustavad ja heatahtlikud sõbrad, ootan alati kommenteerima. Tänan tähelepanu eest.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-112534945641087324?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1124708121128617782005-08-22T13:50:00.000+03:002005-08-22T13:55:21.133+03:00Tundub, et Ehitajate pere püstitab peagi teatud asja kannatamise osas Guinessi rekordi. Enamus inimestel oleks ammu närv üle visanud, aga meie ikka vegeteerime ...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-112470812112861778?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1124119418014138572005-08-15T18:16:00.000+03:002005-08-15T18:23:38.016+03:00Enne sõitma hakkamist käivitage esmalt mootor. Kojamehed, tuled, raadio ja akende avamine võivad oodata. Sest muidu tuleb telefonikõne, unustate kõik muu, üritate sõitma hakata ja satute paanikasse, et gaasipedaal nagu sült ja auto ei liigu paigalt.<br /><br />Ma parem ei ütle, kellega eelkirjeldatu juhtus. Muidu arvate veel, et ma ei oska ikka üldse autoga sõita :)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-112411941801413857?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1123864076817289892005-08-12T19:00:00.000+03:002005-08-15T18:14:21.936+03:00... ehk võtan lühidalt kokku meie viimaste nädalate tegemised.<br /><br />1) Virumaa eri ehk autoorienteerumine noore pere moodi. Meie Annemariga veetsime 2 päeva Jõhvis tädi juures ja issi tuuritas mööda Virumaad. Planeeritud oli, et ikka kogu perega kaeme Virumaad, aga see selleks ... Ma ei tea, kes sellisele mõttele üldse tuli, et lapsega sellisele üritusele minna!<br /><br />2) Annemari sünnipäev. Nagu vanemad ikka, tahtsime meiegi oma tütre 1. sünnipäevaks erilist torti. Päevalille õie kujulist torti. Leidsin vaevata internetist Pagaripoiste eritellimuste telefoni ja sain oma tellimuse koheselt väga lahke ja abivalmi suhtumisega naisterahvale esitatud. Kõik oli super. Tehakse päevalille kujuline tort, kroonlehed kollasest martsipanist ja sisu shokolaadipuruga jne. Ühesõnaga muret polnud, tuli vaid õigel ajal järele minna. Uuh, see läks küll kergelt, kui meenutada pulmatordi tellimist. Isegi päevalille pilti ei pidanud saatma. "Kõik teavad ju, milline päevalill välja näeb", ütles tellimuse vastuvõtja. Arvasin sama. Ja kui issi siis tordi järele läks ... ulatati talle ristkülikukujuline beez martsipanitort, millel roosad lilled. Siit moraal, et ei maksa sünnipäevade ettevalmistamisega üle pingutada. Nagunii ei lähe midagi nii, nagu tahad. Mõtlesime, et kingime Pagaripoiste töötajatele mõned päevalilled ...<br /><br />Tore on sõpradega mängutoas möllata :) Ja kingitused olid ka hästi vahvad! Sünnipäevalistele suur aitäh Annemari poolt.<br /><br />3) Kihnu-reis. Nagu meie perele kombeks, jääme alati igale poole hiljaks. Kuhu vähem, kuhu rohkem. Kihnu praamile näiteks 1 minut. See oli ikka puhtalt vedamine, et me raamile jõudsime. Palusin-anusin praamijuhti telefonitsi, et ta meid ikka ära ootaks, kui olime 5 km kaugusel sadamast ja praam pidi väljuma 3 minuti pärast. Mõistlikud mehed need Kihnu mehed. Ootasid meid ära. Järgmine praam oleks läinud 7 tunni pärast :)<br /><br />Muidu oli Kihnus tore - 3 päeva, super seltskond, viimase peal elamine, toit, loodus jne. Nägime kodustatud varest, sain Kihnu körti selga proovida, ise tehtud leiba süüa ja saunamõnu nautida.<br /><br />4) Hauka laat. Kahju, et sel aastal rikkus vihma laada ära. Vähemasti ühe päeva. Törts pettunud olin, et ka Hauka laat nagu Leedu pulstiturg, aga siiski leidsin midagi, mida osta :) Öko-toilet ehk selline pulber kuivkäimlatesse, mis lagundab kiirelt ja vähendab kuhja 4 korda. Ema juurde maale just teretulnud asi.<br /><br />5) Kinobuss Sõmerpalus. Oo-jee, meile lõppes üritus õige magusalt. 6-st auhinnast 3 saime endale - ilus khaki-roheline T-särk, videokassett "Kohtumine tundmatuga" ja 3-kuu Maalehe tellimus. Viimane on veel vormistamata, pidid ise ühendust võtma, aga tänaseni pole seda tehtud.<br /><br />Minu üllatuseks oli rahvast vähe. Arvasin, et selline üritus, tasuta filmid, rahvast tuleb nagu murdu. Aga noh, olen varemgi enamusega erineval arvamusel olnud :)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-112386407681728989?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1121095536724289502005-07-11T17:46:00.000+03:002005-07-12T13:58:07.816+03:00Meie pere puhkus sõltub pereisa puhkusest, kuna mina ja Annemari nagunii kogu aeg puhkame. Ühesõnaga, jaanipäevast hakkas meie perel puhkus, mis nüüdseks juba minevik.<br /><br />Jaanilaupäeva veetsime Paldiski lähedal sõprade seltsis shashlõki-, salati- ja koogiorgiana. Mehed käisid saunas ja naised toitsid samal ajal sääski. Koju jõudsime umbes 2 paiku öösel, kuna hiigellõke ei tahtnud tuld võtta ja mis sa seal ikka niisama pimedas passid ja sääski toidad :)<br /><br />Jaanipäeval kihutasime M&M`s-ide perega Saaremaale. Nagu meie perele kombeks, hilines meie planeeritud väljasõit ligi pool kuni kolmveerand tundi ja teekond Tallinnast Virtsu tuli läbida lennates. Teadaolevalt on Tallinnast Virtsu 140 km, praam väljus 16.00 ja meie startisime Tallinnast 14.20. Jõudisime sadamasse 15.35 ehk täpselt õigeks ajaks nagu bronnimisel vaja. Esimese öö Saaremaal magasime telkides, järgnevad 2 ööd aga toas, kuna ilm läks ikka väga külmaks ja vihmaseks. Tegevus oli tavapärane, naised kantseldasid lapsi ja tegid süüa, mehed lammutasid vana lauta. Pühapäeval tutvusime saarega natuke lähemalt ehk siis tegime auto-tuuri mere äärt mööda ja külastasime Pilguse mõisa.<br /><br />Esmaspäev jätkus juba Hiiumaal, ööbisime Kassari kandis luksuslikus"appartement"is, kus MM-ide perel juhuslikult voodi kokku kukkus. Teisipäev ehk Annemari sünnipäev algas varakult, sest sünnipäevalaps teab täpselt, mis kell ta sündis - 6.47. Pidu toimus õhtul praami peal kooki süües ja puhkusepilte vaadates.<br /><br />Päevake Tallinas ja juba kimasime Jõhvi tädile külla. Laupäeval Liina juubelipidu ja pühapäeval lapsekandmispäev Rocca al Mares ning esmaspäeva õhtuks olime otsaga Võrumaal. Seal õnnestus mul ka esimest korda elus üksinda bensiini käia võtmas. Ega seal ju midagi erilist pole, korgid paagi lahti ja pistad otsiku sisse ja ... Aga vaat, pistad otsiku sisse küll ja lõksutad nagu mees käskis, kuid mida ei tule, seda ei tule. Ajab ikka hinge täis küll. Tahad ka nagu tõeline autojuht olla ja oma suksule süüa anda, aga ei oska. Ma siis palusin eemal olevaid hamburgereid vitsutavad mehi, et kas nad võiksid mind aidata. "I don`t understand you", sain vastuseks. "Could you help me, please", püüdsin end uuesti väljendada. Õnneks olid onud nii abivalmid, et üks tuligi appi. Jess, mõtlesin, saab siit vähemalt minema juba. Piip-piip, teeb bensuautomaat ja näitab summa lahtris "closed". Tere hommikust! Mida veel?! No läksin siis putkast seest abi küsima ja statika-tädi tuligi, pistis otsiku paaki ja bents hakkas voolama!!!<br /><br />Vot nii. Edasi sujus kõik tavapäraste viperustega ja taas koju Tallinna jõudsime laupäeval, et Lenny kontserdile minna. Kahjuks pidin mina Annekaga koju jääma.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-112109553672428950?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1119439120415003772005-06-22T13:31:00.000+03:002005-06-22T14:18:40.440+03:00Juba mitmendat päeva tahaks kirjutada, aga ei suuda. Mõte on halvatud, pea on palavusest segi ja hing ihkab õue värsku õhu kätte. Eks see õigem olegi. Arvuti taga passimine on harjumus ja harjumusest võib saada haigus. Seda ma küll ei tahaks.<br /><br />Pühapäeval käisime perega Vastseliina laadal. Pole kunagi varem seal käinud ja ootused olid loomulikult üsna kõrged. Maarahva laat ikkagi ja kodukandis jne. Kui minekule sättisime, oli kahtlane tunne, et hakkab kohe sadama. Kohale jõudes aga oli päike kõrgel taevas ja õhtul avastasin endal tulipunased kipitavad õlad.<br /><br />No mis seal siis oli? Autosid oli kõvasti. Valida oli tasulise parkla ja tasuta parkimiskohtade vahel, viimaseid peaaegu et polnud. Siiski leidsime ühe, st passisime peale, kui üks eest ära sõitis. Õhk oli kuum ja tuul oli mõnus jahutav. Sidusime Annemari Andresele selga ja laadatuur võis alata. Päris tükk maad tuli jala minna, enne kui laadaplatsid paistma hakkasid.<br /><br />Linnulennult vaadatuna võiks seda võrrelda Hauka laadaga, kuigi viimane vist tsipa suurem. Lähemal tutvumisel valdas mind aga täielik pettumus - ca 70% laadal kaubeldavast kaubast oli nn Poola träni. Ma ei suuda siiani uskuda, et ikka veel, st juba üle 10 aasta seda sama saasta maale tuuakse ja leidub ka ostjaid. Mäletan, et pidin 1993.a. põhikooli lõpetama sama päritolu pluusiga. Muud lihtsalt tol ajal Võrus saada polnud ja iga teine lõpetas ühekordseks kasutamiseks mõeldud Poola pluusiga. Küsiti tol ajal ikka kõva raha selle eest - 100 krooni lausa.<br /><br />Ja vakstust kingad ning plätud, mis näevad juba eemalt kohutavad välja ja haisevad veelgi hullemini. Kas mõni tõesti arvad, et saab endale odava raha eest head, mugavad ja ilusad jalanõud? Tundub, et arvatakse tõesti. Ah, mis see minu asi on, mida ühed müüvad ja teised ostavad. Ostjad saavad alati peksa, kas siis hinna või kvaliteediga.<br /><br />Rõõmus üllatus oli laadal ka. Nägin oma endist klassiõde Margitat. 2,5-kuune Maibel rippus kõhukotiga kõhu peal ja nii emme, kui laps nägid väga head välja. Lapsel vist siiski nii hea seal olla polnud, sest palavus oli tappev ja peake oli tal väga viltu vajunud ning emme muudkui tüstis seda kõhukotti kõrgemale, et endal mugavam oleks jne. Vähemalt kõrvalt vaadates ei tundunud see asend ei lapsele ega emale mugav olevat. Sain Margitalt mõndagi huvitavat teada ja ise pajatasin talle, nagu arvata võib, kanderätikust :) Lugu lõppes sellega, et ma lähen talle varsti kanderätikuga külla.<br /><br />Meie musirull tundis end aga seljakotis ülihästi, aga minul hakkas süda valutama, et päikesekaitsekreemi autosse unustasin ja kas lapsel ikka hommikune kreem peab veel vastu või mitte. Lõpuks läksingi autosse kreemi järele, muidu poleks end ära jõudnud kiruda, kui õhtul lapsel käed ja turi põlenud oleks.<br /><br />Seejärel tervitasime Võru lastepoodi Otto ja Triinu ning ostsime sealt Annekale täispuhutava basseini. Laada lõppemise puhul tehti meile veel allahindlust ka :) Ja issi Andres ostis endale parmupilli. Tänaseks oskab ta seda isegi natuke pinistada. Kes kuulda tahab, tulgu meile külla või kutsugu meid endale külla :)<br /><br />Hakkan nüüd vaikselt sättima, et oma üllatuspakile postkontorisse järele minna. Eks näis, kes või mis mind seal ootab ...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-111943912041500377?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1116877959668247882005-06-11T01:36:00.000+03:002005-06-11T01:53:01.136+03:00Tagantjärele lugu sellest, kuidas ma juhiluba vahetasin.<br /><br />Tänu oma kallile kaasale, kes tuleks uisutamistrenni saata, et ta edaspidi jäähokit mängides taas oma jäset ära ei murraks, olin ma veebruari lõpust alates meie pere ainus nõuetele vastav autojuht :-) Kui mitte arvestada asjaolu, et juhilubadel ikka veel endine perekonnanimi ilutses. Oh, vanad head ajad tulevad meelde ... Ühesõnaga, kartes politseid ja sellega kaasnevaid võimalikke "investeeringuid" riigikassasse, otsustasin olukorda ära kasutades oma load uute vastu vahetada. Mõeldud, tehtud.<br /><br />Jube pikad järjekorrad seal ARK-is. Ja numbrit ei saagi ise numbriautomaadist valida, vaid seda teeb sinu eest infoletitädi. Ju neil käib seal nii palju neid rullnokki jms, kes mõtlemata mõttetuid järjekordade ummikuid tekitavad. Piinlik tunnistada, aga isegi, näiteks pangas käies, võtan endale pihutäie erinevaid järjekorranumbreid lootuses, et ju nii saab kiiremini oma asjad aetud. Aga nüüd teema juurde tagasi. ARK-i infotädi küsis, mida teha soovin, kas riigilõiv makstud, tervisetõend kaasas ja pildiautomaadis käidud? Muidugi polnud mul riigilõiv makstud ega pildiautomaadis käidud, kuna pildid olin ma juba usinasti varem valmis teinud ja kohapeal riigilõivu maksmine tundus lihtsam variant, kui kodus vajalikke rekvisiite otsides jms.<br /><br />Järjekorranumber käes juhatati mind Krediidipanga kontorisse, kus mesikeelel ulatati mulle allkirjastamiseks juba eelnevalt täidetud vajalik blankett. Aga mina vana kala panganduses, tean väga hästi, et nii ilus see lihtne toiming olla ei saa. Oligi nii, blanketi all nurgas seisis imepisikeses kirjas "teenustasu 25 krooni". "Aitäh Teile!" ja tulin sealt tulema. Nii vihane ma ka oma raha peale pole, et neile 25 krooni kinkida. Läksin tagasi infotädi juurde ja küsisin, kas internetipanga kasutamise võimalust neil ka on? Õnneks oli, sain lõpuks ülekande tehtud.<br /><br />Nüüd siis fotosessioonile, kuna paberil pildid neile ei kõlvanud. Pildiautomaat nagu valimisputka - kardin ees, aga jalad paistavad täies pikkuses alt välja. Nojah, kardina taga oli ikka tõeline imemasin. Suur peegel, mulle tundub siiani, et tegu oli kõverpeegliga, selle all puutetundlik ekraan või oli hoopis klaviatuur ... ei mäletagi täpselt, haugimälu mul ikka, ja istumiseks reguleeritav tool. Ekraani käsul pidin isikukoodi sisestama ja tooli kõrgust reguleerima, kuid ma ei reguleerinud. Selle asemel pingutasin reie-, sääre- ja tuharalihaseid, et end pildi tegemise ajal õiges asendis hoida :-) Kui ma oleks seal veel selle mehaanilise tooliga jamama hakanud ... Masin tegi kolm pilti ja siis pidin nende seast sobivaima valima. Hakkasin rahulikult neid kolme pilti ekraanil võrdlema. "Sessioon edukalt lõpetatud", ütles masin. Mis asja? Juba? Ma polnud veel viimast pilti jõudnud vaatamagi hakata, rääkimata mingi valiku tegemisest. Krt küll. Oh õudust, kõik jälle otsast peale. Ülejäänud pere on autos selle aja peale juba nagunii halliks läinud, et mis seal siis ikka, ootavad veel. Nii, isikukood, juhised, lihased pingule ja valmis! <br /><br />Ja nüüd siis tervisetõend teenindajale anda ja ongi kõik. Võta näpust, enne mind ikka veel 6 inimest järjekorras. Okei, ootasin oma aja ära ja sain lõpuks jutule. Pildiga korras, riigilõivuga korras, aga tervisetõend oli vananenud! Kuidas vananenud? Kehtib ju veel 10 aastat. Aga ARK-ile esitamiseks pidavat kehtima vaid 2 aastat ja mul oli napilt see aeg just täis saanud. Mida veel? Kas ma pean siis homme jälle selle tramburai otsast peale kaasa tegema? Teenindaja oli väga mõistev ja lubas mind järgmisel päeval järjekorraväliselt ette võtta. Hea seegi.<br /><br />Tervisetõendi väljastab kas perearst 50 kr eest või med.komisjon 100 kr eest ja kuna minu perearst oli haige, siis pidin komisjoni minema. Hommikul enne komisjoni minekut natuke pablasin, et ei tea, mida nad seal komisjonis küsivad ja vaatavad ja äkki ei saagi tõendit jne. Kuna oli naistepäev, siis lootsin kergemalt pääseda. A & AM tulid ka kaasa ja ootasid mind ukse taga.<br /><br />Kabinetis oli tõeline naistepäev :-) Suur Fazeri shokolaad laual, punased nelgid vaasis ja kaks punapõskset teises nooruses tütarlast laua taga istumas. Seletasin, et mul nimi vahetus ja ma tulin lubade vahetamiseks tervisetõendit saama. "Ja-jaa, tulge edasi, istuge." Panin vanad juhiload ja ID-kaardi, millel ikka õige nimi, lauale ja ütlesin, et see on vana nimega ja see uuega. "Ja-jaa, ja-jaa." Üks daam võttis ühe, teine teise dokumendi ja mõlemad hakkasid mingeid pabereid täitma.<br />"Kellena te töötate?" küsiti.<br />"Spetsialistina."<br />"Ma mõtlen, mis alal te töötate?" küsiti täpsemalt.<br />"Personalivaldkonnas."<br />"Ei, ma mõtlen, mis asutuses te töötate," ei andnud tädi rahu.<br />"Finantsasutuses," olin napisõnaline.<br />"Aa, no siis on teil täna kindlasti pidu laialt" ja tädi suu läks kõrvuni.<br />"Mis mõttes?" ei saanud mina aru.<br />"No täna ju naistepäev..."<br />"Aa ... ei , ma olen lapsega kodus," vastasin. "Vabandust, aga kas tõend väljastatakse vana nimega?" küsisin, nähes, et tädi kirjutas tõendile minu endise nime.<br />"Ja-jaa ... no siis toob vähemalt mees teile lilli," lohutas tädi mind.<br />"Ei too, mees on ka kodus, kipsis... Vabandust, aga te kirjutasite tõendile mu endise nime" juhtisin tähelepanu.<br />"Ja-jaa ... Kipsis? Mis siis juhtus?", ei suutnud nad ära imestada.<br />"Mängis jäähokit," olin jälle sõnadega kitsi. Tükk aega valitses kabinetis vaikus.<br />"Kes rahad maksab?" küsis teine tädi.<br />"Ma juba all kassas maksin," vastasin.<br />"Ei, ma mõtlen haigusrahad?", ei jätnud tädi järele.<br />"Mis haigusrahad?", ei saanud ma millestki aru.<br />"No, kes teie mehe haigusrahad kinni maksab?", tõstis tädi häält.<br />"Ma arvan, et haigekassa."<br />"Kas hokiliit siis ei maksagi?"<br />"Apppiiiiiii!" mõtlesin. "Mis see siia puutub?" küsisin.<br />"No ma mõtlesin, et kui teie mees on professionaalne jäähokimängija, et kuidas siis ..."<br />Seepeale ei vastanud ma midagi.<br />"Kui vana teie laps on?" ei jätnud nad järele.<br />"8-kuune."<br />"Issi õpetab lapsele kindlasti jäähokit praegu ... hahahaa" tegi üks tädi enda arvates nalja.<br />"Palun" ulatas tädi mulle tõendi.<br />Mõtlesin, et igaks juhuks küsin veel kord selle nime asja üle. "Vabandust, aga kas siin tõendi peal ei peaks mu praegune nimi olema?"<br />"Miks te kohe ei öelnud, et teil uus nimi on?" sai tädi maruvihaseks.<br />"?!?!" mõtlesin mina ja seisin kui soolasammas punastades ja suurte silmadega neile otsa vaadates.<br />Ust enda järel kinni tõmmates, kuulsin kellegi nördinud sõnu "ja head naistepäeva ei soovinudki." Ei soovinud jah.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-111687795966824788?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1117748856262367502005-06-03T00:31:00.000+03:002005-06-03T00:49:14.350+03:00Trotsides 1. juuni vihmast ilma, pidasime oma sõna ja käisime Annemariga linatajate rongkäigul. Rongkäiguks on seda küll palju nimetada, kuna kohale ilmus kokku vaid viis ema oma pisikestega, aga lühikese jalutuskäigu lubatud marsruudil tegime küll.<br /><br />Ürituse algataja o&shy;li 26. aprillil asutatud kandelinaklubi Kaisu, kelle eesmärk o&shy;n laiemalt propageerida kandelina kui ühte mõnusat ja tarvilikku abivahendit, mis teeb nii ema kui lapse elu lihtsamaks ning tagab lapsele vajaliku lähedus- ja turvatunde. Ühisjalutuskäiguga taheti julgustada noori lapsevanemaid rohkem oma lastega väljas liikuma. O&shy;n ju paljud teed, trepid, majad ning muidugi ka metsarajad sellised, et lapsevankriga seal liigelda ei saa. Kandelinas aga ei jää emal ja lapsel koos ükski käik käimata.<br /><br />Mõte iseenesest oli väga hea ja arvatavasti/kindlasti korraldatakse kordusrongkäik, eelnevalt muidugi ilmataadiga nõu pidades :-)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-111774885626236750?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1117535377138332822005-05-31T13:26:00.000+03:002005-05-31T13:49:55.646+03:00Juhhuu, 1. juunil lähme rongkäigule! Metsapoole jututajad (<a href="http://groups.yahoo.com/group/metsapoolejutud/">http://groups.yahoo.com/group/metsapoolejutud/</a> )otsustasid korraldada kandelinatajate rongkäigu, st kanderätid, -linad selga, lapsed sisse ja kell 11.00 Tammsaare pargist mööda Viru tänavat üle Raekoja platsi Tornide väljakule. Kaasa võib võtta ka piknikukorvikese, -linakese.<br /><br />Pärast rongkäiku, vastavalt soovidele, võimalustele ja tahtmistele, suundutakse kas loomaaeda või mänguväljakule või Ema ja lapse keskuse avamisele Tuukri tn-l.<br /><br />P.S. Kel tahtmist millalgi meiega loomaaeda minna, andke aga teada, sest meil aastane perepilet, mis võimaldab tasuta sissepääsu 2-le täiskasvanule ja lapsele.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-111753537713833282?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1117099601792911092005-05-26T12:11:00.000+03:002005-05-26T12:56:07.420+03:00On inimesel ikka fantaasia või kuidas seda nimetadagi ...<br /><br />Minu lemmikseebikas "Kodu keset linna" alustab oma uut hooaega uues kuues ja uute näitlejatega. Nimelt tegevuskohaks on Gerli-Mareki kodu Mustamäel, pereema rollis mina ise, pereisa kehastab Marko Reikop. Muud tegelased olid vist samad, ei mäleta hästi :-)<br /><br />Esimene proov või oli see lausa salvestus toimus köögis. Mina pidin kõik sööma kutsuma ja laua katma ja omletti pakkuma. ... (mäluauk) Edasi toimus tegevus õhtusel ajal suusatamas, kus minule ei leidunud paraja pikkusega keppe ja siis mulle anti need kõverikud slaalomi omad. Järsku olid kõik kadunud, öeldi, et kodus järgmise osa teksti õppimas. Avastasin siis, et oh, ma pean ju ka end ette valmistama, aga mul polegi teksti. Läksin siis teksti otsima, aga keegi ei tahtnud mulle enda oma anda ja rohkem eksemplare ka polnud. Vana Hannes lohutas mind, et sa nii tubli, küll sa hakkama saad!<br /><br />Tere hommikust! Hea unenägu mul täna. Kas see tuli sellest, et ma seda seebikat ja hommikuterevisiooni vahin? Muidugi oleks huvitav teada, kuidas lugu edasi läheb... Paljud unenäod lähevad ju täppi :-)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-111709960179291109?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1116877776529346942005-05-24T13:20:00.000+03:002005-05-24T13:19:21.990+03:00Omakasu peal väljas, nagu vanemahüvitise saajad ikka, otsustasin minagi enne lapse 1-aastaseks saamist hambaravihüvitise näol kasu lõigata. Ikkagi 300 kr aastas tasuta hambaravi.<br /><br />Ligi poolteist aastat sai mu viimasest hambaarsti külastusest mööda ja viimane aeg tekkinud augukesi parandama minna. Panin juba aegsasti oma lemmikarsti, dr. Lauri Vahtra, juurde aja kinni ja 17. mai kell 8.30 polnud enam pääsu. Annemari jätsin issi töö juurde hoiule, kus kolleegid said pead murda, kelle nägu siis laps ikka on ... Issi kolleegid tunnistasid ühel häälel, et täpselt issi ja emme kolleegid rõõmustasid, et ikka emmesse. No vähemalt silmad :-)<br /><br />Kõhus õõnes tunne istusin patsienditooli ja vabandasin, et varem visiidile polnud jõudnud jne. Dr Vahtra, mõnus muhe mees, ei lasknud end mu vabandustest häirida ja küsis, mis muret teeb ning kuidas muidu läheb? Konkreetset muret polnudki, pigem kohuse- ja süütunne. Ta ju mulle kogu aeg rääkinud, et vähemalt kord aastas peab kontrollil käima. "No vaatame, mis meil siin siis toimub ... Auke pole, natuke hambakivi ... Aasta pärast siis jälle". Olin tõeliselt hämmeldunud, et mul polnud ühtki auku! Vitsutan ju shokolaadi jm paremat, magusamat kogu aeg ja ei ühtki auku. Ja 300 kr jääbki riigilt saamata? Õnneks mitte, eks see hambakivi eemaldamine maksab ka pisut ja riigile jääb vaid 12 krooni :-)<br /><br /><a href="http://www.haigekassa.ee/kindlustatule/hyvitised/hambaravi/">http://www.haigekassa.ee/kindlustatule/hyvitised/hambaravi/</a><br /><a href="http://www.haigekassa.ee/files/est_blanketid/avaldus_hambaravi.doc">http://www.haigekassa.ee/files/est_blanketid/avaldus_hambaravi.doc</a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-111687777652934694?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1116877634171365942005-05-23T22:37:00.000+03:002005-05-24T11:53:52.420+03:00Kuulsin täna õhtupoolikul raadiost, et mitmed hiljutised uuringud on näidanud päikesekaitsekreemide kahjulikkust ja seda just D-vitamiini tekkimise takistamisel. D-vitamiin pidi aga ära hoidma mitmeid vähke, sh nahavähk. Ühesõnaga, soovitati kindlasti päevitada, kuid mõõdukalt ja kreemitamata. !?<br /><br />Kas keegi veel on midagi sarnast kuulnud?<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-111687763417136594?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1116846176818371892005-05-23T13:40:00.000+03:002005-05-23T22:34:17.813+03:00Tavapäraselt kord kuus, st iga kuu teisel neljapäeval, toimub CC Plazas beebikino ehk võimalus emadel-isadel koos pisipõnnidega filmi vaadata. Pilet 55 kr, riidehoid 10 kr, parkimine kesklinnas 12kr/h. Saal valgem ja heli vaiksem, kui tavaliselt, reklaami ei näidata, lapsed saavad mänguasjadega mängida, lastearst vastab küsimustele, tund enne seanssi tutvustavad mitmed firmad lastetooteid, jagatakse kingitusi jne. Igaljuhul mõnus vaheldus igapäevarutiinile :)<br /><br />Niisiis, 12. mai hommikul olime Annemariga juba õige varakult üleval, ca 7 paiku. Väike ärevus sees, nagu eksamile minek vms, sättisime end kinno minema. Meile tähendas see kolmandat beebikino ja veel midagi. Nimelt palus Looduspere meid seal oma tooteid esitlema, eelkõige muidugi kanderätikut. Võtsin pakkumise suurima rõõmuga vastu, väike vaheldus või nii ja tasuta kino pealekauba.<br /><br />Startisime oma helesinise masinaga kell 9.15. Pidime 9.45 Looduspere perenaise Pille-Riiniga kino juures kokku saama, et koos maja alla parklasse sõita. Oi, mulle ei meeldi need parkimismajad! Paljalt mõte nendest ajab närvi mustaks. Mingid tobedad tõkkepuud ja nupud ja piletid, mis alati kuskile auku kinni jäävad ja kitsad postide vahed, kuhu 10 autot 1 m-le ära peavad mahtuma jne. Kõige õudsemad on muidugi need kaldteed. Ma lihtsalt ei või, kui seal peaaegu alati keegi sulle tagumikku kinni sõidab ja ürita siis niimoodi kohalt minema minna, et sentigi tagasi ei nihku. Siis ma alati tuuritan ja kummid suitsevad, kui kohalt saan. Ah, mis ma ikka oma autosõiduhirme siin kirjeldan. Eks igaühel ole neid, kel ees, kel möödas. Õnneks hakkan isegi nendega harjuma :-)<br /><br />Ühesõnaga, jõudsime õigeks ajaks, parklas sujus imekombel kõik viperusteta ja kell 10 olime kinos. Panime asjad, st kanderätikud, kirsikividest sooja-külmapadjad ja sossu-tekid letile ning hakkasime külastajaid ootama. Annemari oli ilusti mul rätiga puusal ja muudkui "ehh" ja "ähh", sest kinos on ju iga nurga peal mingi plakat või telekas vms, mis kohe lapse tähelepanu tõmbab. Peagi jättis/usaldas Pille-Riin meid omapead oma firmat ja tooteid esitlema. Mingi kinotädi tõi veel sildi, et "mai kuus mai kuu beebikino piletiga Looduspere poes kõik tooted 5% odavamad". Mind muidugi ärritas, et maikuu on lahku kirjutatud, sest ega külastajad ei tea, et mina kirjaoskamatu pole. Aga pidin sellega leppima, sest tädil polnud nagunii aega seda ümber kirjutada. Muide, edaspidi ongi nii, et jooksvas kuus jooksva kuu beebikino piletiga saab Looduspere poes 5% alet.<br /><br />See tunnike enne filmi algust möödus nii kiirelt, kuna kanderätihuvilisi oli päris palju. Mingi 7-8 emmet proovisid rätikut siduda ja last sinna sisse ja kinnitasid kõik nagu ühest suust, et küll on kerge ja palju mugavam ja kergem, kui kõhukotiga jne. Venelased olid eriti huvitatud ja elevil ja tahtsid kohe neljakesi rätikuid minna ostma. Muidugi oli ka paar umbuskliku pilguga vaatlejat, ei tahtnud midagi kuulda ega näha, kartes ei tea mida. Jäime oma esitlusega igati rahule.<br /><br />Niisiis läksime filmi vaatama. Annemari leidis eesreast endale kohe sõbranna, kes talle ka popcorni pakkus, ning tegeles rahulikult "oma asjadega". Mõne aja pärast jäi Annemari magama ja mina nautisin rahulikult "Hitch`i".<br /><br />Järgmine kino siis juba 9. juunil. Tulge kaema!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-111684617681837189?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1116844761369195522005-05-23T13:35:00.000+03:002005-05-23T13:39:21.370+03:00Seoses erakorraliste parandustöödega tehnikapargis, viibis Ehitajate elu kajastamine käesolevas rubriigis. Veelkord tuhat vabandust ja uued tuuled hakkavad puhuma ... :-)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-111684476136919552?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1115475267315729622005-05-10T01:00:00.000+03:002005-05-10T00:46:01.413+03:00Tahan selle looga lihtsalt oma pahameelt väljendada. Mille pagana pärast nimetatakse bassein lastebasseiniks, kui see on hoopis vanurite mullivann?<br /><br />Juba neljandat korda oleme kord nädalas, neljapäeviti või reedeti, päevasel ajal sõprade-tuttavatega Nõmmel beebisid ujutamas käinud. Iga kord on vähemalt üks "parajalt paks parimates aastates piiga" kui mitte liiga paks, liiga vana ja liiga haige vanainimene seal lastebasseini keskosas end mullitada laskmas. Kaks sammu eemal asub tõeline mullivann! Aru ma ei saa.<br /><br />Ühel korral läksin ja palusin instruktoril see lastebasseini mullitaja kinni panna ja seepeale kostis ta, et alles see vanatädi olevat pahandamas käinud, et mullivann puha beebisid täis ja tema ei taha/mahu/saagi sinna minna. !? Teadmiseks, et peale meie beebide, kes me nagunii alles äsja saabusime, oli ujulas veel kaks beebit ja nemadki lastebasseinis vagusi ootamas, et see mullitaja ometi kord seisma pandaks. Mullivannis oli samal ajal vaid kolm inimest ja mitte ükski neist polnud beebi. Õnneks tookord aktsepteeriti minu palvet ja peagi vabanes lastele mõeldud bassein mullivanni kasuks.<br /><br />Kahel teisel korral pandi mullitaja ilma palumata õigel ajal seisma ja vanurid väljusid arusaamatute nägudega basseinist.<br /><br />Viimane kord ehk eelmisel reedel olid tingimused kõige kehvemad või oli see lihtsalt paha kokkusattumus, et isu ujulas käia ära kadus. Ometi üritame ka sel nädalal, arvatavasti ka reedel, sest neljapäeval on beebikino, ikka ujuma minna. Niisiis oli ujula paksult rahvast täis, omaette riietusruumi ei saanud, naiste riietusruumis polnud last kuhugi panna ega toetada, dushiruumis järjekord, basseinis "jõehobud" jne. Kõige võikam vaatepilt avanes naiste riietusruumis, nähes üht igivana naist. Ta oli üleni punaseid kestendavaid laike täis. Tal oli mingi nahahaigus, mis ei pruukinud küll nakkav olla, kuid judinad käisid endal läbi küll, et äkki ... Samas riietasin Annemarit lahti ja läksime ka/ikkagi ujuma, lootes tervetena pääseda.<br /><br />Kui keegi teab mõnda ujulat, kus küsitakse endiselt nahaarsti tõendit, enne ujuma ei lasta, andke mulle sellest palun teada.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-111547526731572962?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1115476074818245952005-05-09T17:27:00.000+03:002005-05-09T16:51:33.873+03:00Kuigi olen alles 10. kuud beebi-kategooria ema, olid minu ootused emadepäeva osas, nagu pidupäeval ikka, kõrgemad, kui reaalsus. Ilm oleks võinud soojem olla ja magada oleks pikemalt tahtnud. Lohutan end sellega, et ju need kuumad päevad on veel ees ja magamise ehk puhkepäevad samuti. Aga kingitused olid head, ilusad ja armsad - ainueksemplarist nahkkott ja Annemari 6. hammas.<br /><br />Päev algas siiski teistmoodi, kui tavaliselt. Andres tõusis esimesena ja viis Annemari potile. Mina jäin veel tunnikeseks põõnama. Oleks veelgi maganud, aga kõva kisa äratas üles. Panin siis pudrupoti tulele ja hakkasime kõik koos Buratinot vaatama. Teemaks oli, kust lapsed tulevad? Vastused saadud, pugisime kõhud putru ja müslit peaaegu täis ning hakkasime end õue sättima, et vanaema ja tädi Katiga Nõmmele Sõõrikukohvikusse pannkooke ja sõõrikuid sööma minna. Mõeldud, tehtud. Teel kohvikusse ilmusid kui maa alt laulu saatel välja 2 nartsissikimpu, üks mulle, teine vanaemale. Ja kui sõrmeotsaga kinnist lillenuppu puutusid, hakkas see kohe silmnähtavalt avanema. Vot see oli vinge!<br /><br />Päev lõppes rahulikult ja argiselt.<br /><br />P.S. Järgmine pidupäev meie peres on 19. mail :-)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-111547607481824595?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1115475894832050142005-05-07T17:15:00.000+03:002005-05-07T17:24:54.836+03:00Käesolevaga kuulutan välja konkursi koduabilise ehk triikija-koristaja ametikohale Ehitajates.<br /><br />Tegemist on sõbraliku konkursiga, st abilise leidmisega sõprade-tuttavate seast. Tööaeg on paindlik, vastavalt vajadusele. Töötasu sõbralik ehk meeldiv võimalus aega veeta sõprade seltsis. Kandideerimiseks ei ole vaja CV-d ega kirjalikku sooviavaldust, piisab telefonikõnest või meilist või sõnumist SMS-i või MSN-i vahendusel ja koht on sinu.<br /><br />Kiirustage, sest paremaid tööpakkumisi vaevalt, et enam tuleb :-)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-111547589483205014?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1115369485749811412005-05-06T11:46:00.000+03:002005-05-25T12:25:56.796+03:00Esmaspäeval käisin massaazis. Kohutav. Tagantjärele mõeldes naljakas.<br /><br />Oli kokku lepitud, et lähen nii kiiresti, kui võimalik, sest nagunii oli massööri tööaeg ammu läbi ja võtab mind vastu nö sõbramehe poolest ehk oma ammuse kliendi palvel. No startisin siis kodust ca 18.30 paiku ja poolel teel meenus, et mobiil jäi koju. Mida teha, keerata auto ringi või ... Otsustasin, et koju tagasi ei lähe, sest olin juba niigi hilja peale jäänud ja ega mul seda telefoni seal nagunii vaja ei lähe.<br /><br />Uskumatu, jõudsin esimese raksuga kohe õigesse kohta, kuigi tegemist oli Nõmme ühesuunaliste kitsaste tänavatega ja see kant mulle täiesti võõras. Muidugi ei saa salata, et ma kodus enne mitu korda kaarti uurisin ja lõpuks selle isegi kaasa võtsin. Et siis kindlam tunne või nii. Parkisin auto enda arvates selleks ettenähtud õigesse kohta, kuigi hiljem selgus, et hoopis massasööri naabrimehe maja ette. Ja siis selgus, et aias on suur valge koer, mingi labrador vist, kui ma ei eksi. Mõtlesin, et vabatahtlikult ma oma nahka võõra koera hammaste vahele küll ei pista. Et helistan ja palun kedagi endale väravat lahti tegema, aga võta näpust , telefon kodus. Passisin seal siis lolli näoga koeraga vastakuti ja lootsin, et ehk mind juba pikisilmi oodatakse ja keegi ikka aknast näeb ja mind väravast sisse laseb. Ei miskit.<br /><br />Mingi 10 minutit läks mööda, kui tuli üks naine jalgrattaga ja ma ta peatuma sundisin ning telefoni kasutada küsisin. Helistasin koju Andresele, et ta neile helistaks, sest ega mul ju peale enda, Andrese ja kodu numbri midagi meeles polnud. Seejärel ootasin veel 10 minutit, kui lõpuks massaaziguru ise mulle vastu tuli. Ohoo, üllatus missugune!<br /><br />Kui päris aus olla, siis ma tahtsin sealt kohe tulema tulla. Guru ei olnudki minu silmis guru, vaid lühike ümmargune maikasärgis ja dressipükstes siilisoenguga padjanäoga mehike. Kokutasin vist tere öelda ja küsisin, et kas ma olen ikka õiges kohas jne. Õiges-õiges, sain vastuseks ja mind paluti lahkelt toa poole. Mõtlesin, et pagan küll, telefoni mul ka ei ole, kui jamaks läheb. Mida ma teen? No loodetavasti on ta naine ikka kodus. Aga ei olnud või vähemasti ei näinud ma teda. Vahepeal sain veel teada, et ta oli tukkunud ja seepärast polnud kohe telefoni kuulnud jne.<br /><br />Väidetav massaaziguru-kondiväänaja juhatas mu nõukogude stiilis sisustatud elutuppa, kus keskel massaazilaud ja tegi siis mingi kummalise nalja, mida ma oodatagi ei osanud. Puhastas siis laua puhtaks ja jättis mind 3-4 minutiks üksi. Ise läks tööriideid selga panema ja valmistuma, nagu ta ütles. ?! Mõtlesin, et nii, viimane võimalus plehku pista.<br /><br />Võtsin siis julguse kokku. Mis seal ikka, tuleb, mis tuleb. Tuli lõõgastav tunnike korraliku massaazi seltsis. Sain teada, et mul on 4 selgroolüli kinni ja 5. lüli lausa pagast nihkunud ja hakkab valu tegema, kui juba ei tee. Abaluu ümbruses lihased olid nii pinges, et lausa kivikõvad jne. Olukord hinnati parandatavaks ja anti lootust normaalseks eluks.<br /><br />Ei oleks uskunud, et minu elu esimene massaaz lõpeb kondiväänamisega. Paraku oli see nii. Raginad käisid nii õlas kui seljas ja tulemuseks sirgem selgroog ning normaalasendis õlad. Järgmisel päeval oli tunne, et mul ongi sirge selg. :-)<br /><br />Ja ega see mees nii hull ka ei olnud, kui esialgu paistis. Hirmul lihtsalt suured silmad, sest ikkagi esimest korda massaazi ja massööriks mees ja tema kodus ja peale tööd jne. Uhh, järgmisel esmaspäeval jälle.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-111536948574981141?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1115304909472806062005-05-05T17:37:00.000+03:002005-05-06T00:04:28.210+03:00Alles see oli, kui hiir, lõks saba küljes, mööda kööki vingudes ringi lasi ja issi meid Kiisu taksoga päästma kihutas. Teadaolevalt kardan ma kohutavalt hiiri ja muid närilisi. Täna siis kimbutas meid tundmatu hiir prügikastis üles-alla hüpates, sest sisse sai, aga välja mitte ja mulle külmavärinaid ihule tekitades.<br /><br />Ahastuses olles helistasin isegi tädi Katile Mustamäe Linnaosavalitsusse, kuid kahjuks ei kvalifitseerunud meie emme-tütre tiim vanurite ja puudega inimeste hulka ning seetõttu ei saadud meid aidata. Tädi Kati helistas küll hiljem lõunal olles, et kuidas olukord on, et tuleb meid ikka päästma, kui väga vaja.<br /><br />Ajutise lahendusena olin juba kasutusele võtnud varuprügikoti ja otsest vajadust abi järele enam polnud, sest statsionaarses prügikastis valitses kahtlane vaikus.<br /><br />Õnneks on aeg nüüd nii kaugel, et päästemeeskond Issi peaks varsti saabuma. :-)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-111530490947280606?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-12649898.post-1115239069701841892005-05-04T23:34:00.000+03:002005-05-05T23:58:34.146+03:00Täna lapsega õue minnes sattusin trepikojas kokku naabrivanamutiga, kes ka õue minemas. Võtsin siis väljas trepil julguse kokku, sest ega mu vene keel ju kiita pole, ja küsisin talt, et kas ta ei tahaks meile oma korterit maha müüa? Naabrimutt tegi suured silmad ja ütles, et korter poja nimel ja ei taha ta midagi ja kuhu poeg siis läheb jne.<br /><br />Ma ikka keelitasin, et ostate väiksema korteri ja ülejäänud raha eest läheb poiss viinaravile vms. Seepeale sain pika venekeelse loengu, kuidas meie, noored ja targad, arvame, et tema on vana ja rumal ja tahame talt nö naha üle kõrvade tõmmata. Tema on selle korteri 40 aasta kombinaaditöö eest saanud ja ei müü ta seda korterit kellelegi ega koli siit kuhugi. Temale on pensionist küll ja mingit raha ta ei taha. Nemad ju vaiksed inimesed, ei sega kedagi ja miks nad peaksid seda korterit maha müüa tahtma?<br /><br />Seepeale irvitas vana mulle näkku, et müüge ise oma korter maha ja kolige mujale. Järgnes lai üleolev hambutu võidunaeratus. :-)<br /><br />No ma siis ikka püüdsin seletada, et ta pojakesel nõnda kehvad sõbrakesed, kes teisi majaelanikke häirivad ja et kui korterit ära ei müü, tõstetakse nad sealt vägisi välja. Ossa, kus vana ehmatas ära, et kuidas, kõik maksud on ju makstud. Ma ikka kordasin, et ja-jaa, aga külalised ebasobivad ja korter läheb kohtu alla.<br /><br />Lugu lõppes sellega, et lõpetasin selle sõnadega "mõelge veel" ja läksin naeratades minema.<br /><br />Siit moraal - palju tahad, vähe saad, aga unistada ikka võib :-).<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/12649898-111523906970184189?l=kristikasritsikas.blogspot.com' alt='' /></div>Kristinoreply@blogger.com0