Visadus viib sihile?

Paar päeva tagasi käisid mul ukse taga usuonud. Alguses ma muidugi ei teadnud, kes nad on. Õhtul poole viie paiku keegi koputas ukse peale ja vaatasin, et kaks lipsuga soliidset vanemat härrat seisavad ukse taga ja tegin ukse lahti. Küsisid Andrest. Arvatavasti mingi ehitusfirma mehed tahavad Andreselt kui KÜ juhatuse liikmelt midagi küsida ja ütlesin, et Andres on veel tööl, aga ... Sain sõna sabast kinni, et mitte öelda, millal ta koju tuleb ja küsisin ikka üle, et kes Andrest küsib? Ahah, tööl jah, sain vastuseks. Aga kuidas teie piiblisse suhtute?

Mmmm, ääää, mmmm, no ikka suhtun, suutsin midagi vastata. Kuidas ma suhtun, kuidas ma suhtun? Suhtun nii, et kuidagi ei suhtu. Mul 2 piiblit kodus raamaturiiulil ja siiani ei tea, mis nendega peale hakata. Hea ongi, et ei tea. Muidu koguneb neid viimaks veel terve riiuli täis. Seda ma muidugi neile ei öelnud. Kui teil on praegu aega, võime sel teemal vestelda, pakkusid onud viisakalt. Kahjuks ei ole tõesti sobiv aeg, laps magab ja valmistan õhtusööki ja ... Ahah, aga me tuleme siis mõni teine kord läbi. Eee, ääää, ei ole vist mõtet tulla, ma ei soovi arvatavasti ka teine kord sel teemal vestelda, sain sõnad suust. Uuh, minge juba minema, mõtlesin. Ahah, aga tuleme siis Andresega vestlema ...

Tere talv ikka küll, ei taha ju neile pahasti ka öelda ja nemad ka oma ei jäta. Aga kust nad Andrese nime teadsid? Hiljem sain asjaosaliselt teada, et usuvennad olid ka minu sünnipäevaõhtul ukse taga käinud ja ju siis Andres oli oma nime paha aimamata välja lobisenud. Või tahab ta tõesti nendega piibli teemal vestelda?