Jõhker kassiline diskrimineerimine

Pajatan taaskord ühe loo ... Miks küll minuga peab alati midagi juhtuma?

Nädal tagasi käisin Kadaka tee "kangi all" Saksa jalatsite poes laste talvesaapaid vaatamas. St vaatamas, et kas need on juba kohal ja millised on ja mis hinnaga jne, ühesõnaga maad uurimas. Olen seal varemgi käinud ja iga kord sealt lahkudes mõtlen, et enam sinna ei lähe. Ja alati, kui sinna tagasi lähen, meenub mu lubadus, kui uksest sisse olen astunud.

Annemari rätiga puusal astun poodi, kedagi pole, kellele teregi öelda. Siis ütleb keegi kuskilt, kuigi kedagi näha pole, et laste talvesaapad on seal tagapool ja te olete juba hiljaks jäänud, et kõik juba ära ostetud. "Tere, ahah, aitäh, tulin jah talvesaapaid vaatama", ütlesin vastu. Siis liigutas end keegi vastasolevate riiulite taga ja märkasin seda ebaviisakat müüjat, kes tavaliselt. Ta ei lasknud end minust häirida ja pugis salatit ja pirukat edasi. Vaatasin pakutavad talvesaabaste varud üle ja ei leidnud midagi sobivat. Kummalised saapad olid, pealt mingi tehisriie ja sees imeõrn tehiskarva kihikene, et paari korra kandmisega nühib sellegi maha ja kogu lugu. Soojapidavuses kahtlen väga. Hind muidugi 605 krooni.

Ok, mõtlesin siis, et ostan Annekale paar paari sukkpükse, head ilusad ja odavad. Jäin siis sukkpükste riiuli ette seisma ja ootama. "Kiisuke, kas sa soovid midagi," küsiti. "Jah, sooviksin sukkpükse nr 80". "Oot, ma kohe tulen. Mis suurus kiisupojale läheb"? Appiiii! Tahtsin öelda, et kassidest ja kiisudest ei tea ma midagi, esialgu tahaksin lapsele. "Kiisuke, kas emmel raske pole sind niimoodi vedada? Kas sa oledki kogu aeg emme küljes niimoodi kinni? Kas kiisuke kõndida ikka oskab? Kui vana kiisupoeg on? Mis värvi sukkpükse tahate? Need sinised lilledega peate küll võtma, need on hästi lõbusad ja te praegu veel saate need talle jalga, aga varsti nad ei luba endale igasugu kraami jalga panna ..." Ok, suutsin siiski rahu säilitada, kuigi hambad olid ristis ja jube ebamugav tunne oli seal seista, teades, et keegi sind kassiks peab. Miskipärast pole mulle loomadest just kassid kunagi eriti meeldinud ja nüüd kutsus mind ennast keegi kassiks. Valisin lõpuks sobivad sukkpüksid välja. Siniseid lilledega ei võtnud, võtsid rohelised lilledega. Annemari muutus juba rahutuks ja tegi kõva häält ning siis nagu välk selgest taevast tuli üks suur karvane suss mu nina alla otse Annemarile vastu nägu ja tegi kõdi-kõdi-kõdi. Nii minul, kui lapsel ei tulnud sõnagi suust, keerasime kannalt ringi ning lahkusime sõnagi lausumata, lootuses, et enam seda tädi ei kohtaks.

Oi, kuidas mulle ei meeldi sellised familiaarsused võõraste inimeste poolt. Ime ja õnn, et ta meid ei kallistanud ega musitanud, nagu kiisukesi tavaliselt koheldakse. Missugune alavääristamine!