Haiglalood 2

Tahes tahtmata kujuneb meie pere juhtumiste seas iseeneslikult välja teatud tõsielusari. Alapealkirjaks seekord oleks Õudus ruudus, kuigi sobiks ka Õhupuudus.

Meie kõigi kurvastuseks jäi 31. dets. Annemari haigeks. Esmalt avaldus see paari rögiseva köhatuse näol, õhtul lisandus ka palavik kuni 39,2. Mis seal muud, kui emme süles ja kaisus ja köhapalsamit rinnale, seljale ja talla alla, lambavilla rinnale ja seljale, palju juua ning üle 38,5 palavikuga ka paratsetamooli küünal ja viinasokid. Ja nii kuni tänaseni. Päevasel ajal tal palavikku polnud, õhtul jälle tõusis. Esmaspäeval, st 2. jaan. üritasin ka lapse arsti telefonitsi kätte saada, kuid edutult, keegi ei vastanud. Helistasin siis meie hädaabi lastearstile ehk meie hea sõbra emale. Õigemini meie lemmikarstile :)

Niisiis seadsime teisipäeval sammud Mustamäe lastehaiglasse meie lemmiku juurde kuulama, vaatama ja vajadusel analüüse andma. Nagu arvata võis, pidimegi Annemariga näpuverd minema andma ja kopsudest röntenipilti laskma teha. Pole mingi üllatus, et Annemari ei tahtnud verd anda ja lasi selle vastu protestiks oma kuldsed häälepaelad valla. Kuidagi saime ikka hakkama, istus vaeseke minu süles, näoga minu poole, ja õde torkis ja pigistas tema vasaku käe keskmist sõrme, mis hiljem täiesti siniseks läks. Armu ei anta seal kellelegi.

Pärast veerandtunnist rahunemist haigla koridoris seadsime sammud röntgeni poole. Annemari aimas jälle halba ja muutus rahutuks. Lapsel hea vaist. Kabinetis võttis meid vastu üks tumedapäine tädi, üsna talutava jutuga ja peaaegu abivalmis olemisega. Peagi lisandus sinna üks hallipäine prillidega paks daam ja otse Annemari juurde ning riideid ära kiskuma. Annekas hakkas kisama. Ma oleks ka hakanud. Ma siis ütlesin, et saan ise lapsel riided seljast, kuigi see osutuks tõeliseks katsumuseks, sest Annemari hoidis mul kahe käega kõvasti kaela ümbert kinni. Poolvägisi sain riided seljast, taustaks prillitädi kommentaarid, et "oi, kui paha laps!" ja "mis sa kisad siin!". Üritasin rahu säilitada ja oma last kaitsta ning ütlesin, et laps ei ole paha, vaid haige ja mida teie teeksite, kui mingi võõras tädi tuleb teil riideid seljast kiskuma? Seejärel pidin Annemari selle jubeda tädi põlve peale istuma panema, tema hoidis lapse kehast kinni ja mina pidin siis lapse käsi tema pea kohal hoidma. Oli õudne pilt küll, kui väike palja ülakehaga olevus nutab hirmust ja väänleb ja kardab ja kaks täiskasvanut hoiavad teda vägisi kinni. Ausalt, mul oli pisar silmas. Õnneks oli see vaid hetk ja kohe sain oma lapse jälle sülle ... ja seejärel nagu külma veega lagipähe - uuh, missugune vastik laps! - olid selle ebameeldiva med. õe sõnad Annemari kohta.

!!!!!???????

Nii nagu teie praegu, jäin minagi sõnatuks, nagu sarnastes situatsioonides tavaliselt, ja ahmisin õhku, et suudaks vaid oma last rahustada ja riidesse panna. Ma lihtsalt ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ei ole võimalik, et lastehaiglas selline suhtumine. Aga näe, oli! Tädi läks minema ja tuli kohe varsti tagasi ning ütles siis, et sellise vingerdamisega ei saanudki pilt välja tulla. Mida? Et peame uue pildi tegema, küsisin mina. "See polnud teie kõrvadele mõeldud," tuli vastuseks, "palun tehke siin ruumi ja riidesse võite koridoris panna." Appiii! Tegime, et tulema saime ja loodetavasti ei satu me enam kunagi sinna ...