3 kärbest ühe hoobiga ehk minuga juhtub alati

Antud juhul pean silmas kolme jutu asemel ühe kirjutamist ja ei midagi enamat ...

Ma ei saa aru, miks ma end üldse vaevan planeerimisega, kui lõpuks läheb ikka kõik nii nagu ma ei planeerinud. No näiteks esimene tööpäev uues kohas. Mõtlesin pühapäeva õhtul, et panen kenasti riided korda, st mõtlen valmis, mida selga tahaks panna, siis väike kiir-spa koduses vannis, maniküür-pediküür, varem voodi, paar peatükki "Paljaks kooritut" ja tuttu, et siis hommikul nagu uuesti sündinud. Mhmh, mõte oli ju iseenest kiirduväärt ja põhimõtteliselt võiski see kõik ka nii juhtuda ...
Hommikul ärkasin varem, õhtul valmis mõeldud riided ei tulnud enam kõne allagi, kiire dushsh, pannkoogid, laps üles, sööma, riidesse ja minek. Mõnusast rahulikust uue esimese tööpäeva hommiku nautimisest polnud juttugi. Ma olin nimelt eelmisel õhtul unustanud reaalsuse, et pere tuleb ikka samal ajal linna viia ja minu jaoks hommikurituaalides ei muutu midagi. Ok, ongi hea, saangi varakult kodust välja, jõuan veel poest läbi hüpata ja paar lilleõit silmailuks kaasa võtta jne.
Kõik läks libedalt kuni lasteaiani. Kõige väiksemal oli sel hommikul lasteaiatuju koju ununenud. No tagasi ka ei hakanud sõitma, seega jäi ta selleta lasteaeda ja mina naasin välisuksest ca 30 minuti pärast. Oma mõtteis nagu tavaliselt liikusin auto poole ja seekord tõesti vedas. Sini-oranzid Falcki tädid olid teel just meie auto poole. Ütlesin neile mõttes Tere hommikust ja supsasin kiirelt autosse ja olingi läinud. Ja siis avastasin kõrvalistmelt tuttava mobiili, kelle omanik juba tööl oli. Midas nüt? Proovisin omanikku kätte saada, kuid tulutult. Hea küll, viin ise kalli vara meheraasule tööle järele. Mõeldud, tehtud. ... Mõttes muidugi. Ei õnnestunud mul aga kuidagi õige hoone ette seilata (ei tea veel kõiki teid-märke peast) ja paarikümne minuti pärast leidsin end Piritalt. Pidin tankima ja paar lilleõit võtma. Kaks telefoni, kott, kindad käes astusin autost välja ja ... unustasin võtmed ette. Tühiasi, uks lahti, kummardus, võtmed käes ja "kõmm" ...
K-i k-t, leidsin end istmel upakil, muhk peas, silmad märjad, müts silmil, päiksekad ninal ripakil. Tibi unustas autost välja astudes pea alla kummarduda.
Paar käredamat sõna olid möödapääsmatud, sest mitte kedagi peale enda polnud süüdistada.

Jõudsin täpselt kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta, parkisin auto ja valmis. Hm, auto jäi kuidagi viltu. Kiire osav manööver ja ok. Sups autost välja ja "kõmm" peaga vastu ust. Ega ma täpselt mäleta mitu paganat ma välja kutsusin, igatahes üle ühe oli neid küll.

2-st teisest kärbsest kirjutan järgmine kord, mida oligi arvata ...