Kõndisin hommikul Lauterit pidi, kui minu selja tagant minust mööda tormas mees musta käekotiga. Kõndisin edasi, kuid miski minus sundis automaatselt vaatama sellele mehele järele, kes nüüdseks oli juba tee ületanud ja peagi silmist hakkas kaduma. Huuu, külmavärinad jooksid mööda selga alla, sest ka tema vaatas minu poole ja mitu korda ja m u i g a s! Muidugi võisin ma oma punase mütsikesega päkapikuna paista, kuid mul olid hoopis muud mõtted peas.
Mis mõtted inimestel tavaliselt pähe tulevad, kui nad näevad meest käekotiga? ... Ja-jaa, roosakas lillad või vastupidi, aga see pole see. ... Ei olnud tal altlaienevad pruunid krempliinpüksid jalas. Sellised kõnnivad juba aeglaselt ja kannavad tumesinist liibuvat kilekat. Ta oli noor, pruuni jope-mantli-jaki ja tumesiniste teksade ja mustade rasvaste juustega.
Mulle kargas igal juhul pähe mõte kotivargast ja ma ei teadnud, kas joosta talle järele, vaadata selja taha, et kelle koti ta võis olla võtnud või helistada politseisse. Ja muidugi, kuna mult oli just äsja hunnik verd võetud, ei suutnud ma selgelt mõelda ega otsustada ja silmapiirilt ta kadunud oligi. Ma seisin hetke nagu soolasammas ja vaatasin tõesti ringi, et kas abivajajat on näha, kuid ei olnud ja siis sammusin kiirelt edasi, käsi käekotist kramplikult kinni hoidmas.
No on ikka tüdrukul mõtted!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Kunagi oli selline sari nagu "Sõbrad", ja seal üks tegelane Joey. Teada saades sõbrannalt Rachelilt, et toodetakse käekotte meestele, oli Joey mõnda aega täiesti fanaatiline käekoti austaja ja kasutaja :)
Põhapäeval nägin nr 10 bussis kahte meest kes siiberdasid mööda bussi edasi, esialgu oli sellest ükskõik, aga kui mingi moment üks poistest tõmbas kärinal lahti punase rahakoti ja hakkas uurima, mis seal seees on, hakkas minu tähelepanu nende suhtes väga valvas olema. Küll aidati raskete kottidega eakaid Nõmme turul bussi, küll kiruti võimu koos kaasreisijatega, küll siiberdati bussis endiselt edasi-tagais, jäädes juhuslikult inimeste kõrvaöle seisma, kuigi oli vabu kohti ja nurki. Ühel momendil kuulsin kuidas üks poistest uuris ühelt habetunud vanemalt mehelt et kus ta elab ja kui palju ta pensioni saab... Sel momendil keerasin end selle habemes mehe suunas, vaatasin talle otsa ja raputasin pead, et mees, ära räägi rohkem. Vana jäi ikka täiesti tardunult istuma, ja poiss peetis teda edasi oma küsimustega mis jäid edaspidi vastuseta... Igatahes näha oli et vana sai asjast aru, et ta on usaldamisega liiale läinud. Ja minul oli paha olla. Sest niipalju jänes ma olin, et ei julenud selle vana juurde minna ja ütelda, et palun ära räägi poisile rohkem. Sest ma ei tahtnud nende silmnähtavate narkotunnustega poiste käest peksa ja röövitud saada. Aga vähemalt ma sain seda meest kuidagigi hoiatada. Ja paha on ka selle pärast, et ma ei tea kuidas see lõppes. Ma väga loodan et ohvriteta. Tõesti väga loodan.
Nii, et Kristi, isegi juhul kui see mees tõepoolest oli ka lihtsalt käekoti-moemees, oleme me piisavalt rikutud, et kiirel sammul "võõrkehaga" liikuvat inimest pidada just kahtlustäratavaks...
Seda jah. Ma sõidan isegi autoga nii, et käekott on jalgade juures põrandal, mitte kõrvalistuja kohal nagu enamasti kombeks. Kui valgusfoori juures seisma jääda, siis pole mingi kunst pikanäpumehel korraks autouks lahti teha ja kott võtta ja läinud ta ongi.
Postita kommentaar