Hirmul on suured silmad ehk minu elu esimene massaaz

Esmaspäeval käisin massaazis. Kohutav. Tagantjärele mõeldes naljakas.

Oli kokku lepitud, et lähen nii kiiresti, kui võimalik, sest nagunii oli massööri tööaeg ammu läbi ja võtab mind vastu nö sõbramehe poolest ehk oma ammuse kliendi palvel. No startisin siis kodust ca 18.30 paiku ja poolel teel meenus, et mobiil jäi koju. Mida teha, keerata auto ringi või ... Otsustasin, et koju tagasi ei lähe, sest olin juba niigi hilja peale jäänud ja ega mul seda telefoni seal nagunii vaja ei lähe.

Uskumatu, jõudsin esimese raksuga kohe õigesse kohta, kuigi tegemist oli Nõmme ühesuunaliste kitsaste tänavatega ja see kant mulle täiesti võõras. Muidugi ei saa salata, et ma kodus enne mitu korda kaarti uurisin ja lõpuks selle isegi kaasa võtsin. Et siis kindlam tunne või nii. Parkisin auto enda arvates selleks ettenähtud õigesse kohta, kuigi hiljem selgus, et hoopis massasööri naabrimehe maja ette. Ja siis selgus, et aias on suur valge koer, mingi labrador vist, kui ma ei eksi. Mõtlesin, et vabatahtlikult ma oma nahka võõra koera hammaste vahele küll ei pista. Et helistan ja palun kedagi endale väravat lahti tegema, aga võta näpust , telefon kodus. Passisin seal siis lolli näoga koeraga vastakuti ja lootsin, et ehk mind juba pikisilmi oodatakse ja keegi ikka aknast näeb ja mind väravast sisse laseb. Ei miskit.

Mingi 10 minutit läks mööda, kui tuli üks naine jalgrattaga ja ma ta peatuma sundisin ning telefoni kasutada küsisin. Helistasin koju Andresele, et ta neile helistaks, sest ega mul ju peale enda, Andrese ja kodu numbri midagi meeles polnud. Seejärel ootasin veel 10 minutit, kui lõpuks massaaziguru ise mulle vastu tuli. Ohoo, üllatus missugune!

Kui päris aus olla, siis ma tahtsin sealt kohe tulema tulla. Guru ei olnudki minu silmis guru, vaid lühike ümmargune maikasärgis ja dressipükstes siilisoenguga padjanäoga mehike. Kokutasin vist tere öelda ja küsisin, et kas ma olen ikka õiges kohas jne. Õiges-õiges, sain vastuseks ja mind paluti lahkelt toa poole. Mõtlesin, et pagan küll, telefoni mul ka ei ole, kui jamaks läheb. Mida ma teen? No loodetavasti on ta naine ikka kodus. Aga ei olnud või vähemasti ei näinud ma teda. Vahepeal sain veel teada, et ta oli tukkunud ja seepärast polnud kohe telefoni kuulnud jne.

Väidetav massaaziguru-kondiväänaja juhatas mu nõukogude stiilis sisustatud elutuppa, kus keskel massaazilaud ja tegi siis mingi kummalise nalja, mida ma oodatagi ei osanud. Puhastas siis laua puhtaks ja jättis mind 3-4 minutiks üksi. Ise läks tööriideid selga panema ja valmistuma, nagu ta ütles. ?! Mõtlesin, et nii, viimane võimalus plehku pista.

Võtsin siis julguse kokku. Mis seal ikka, tuleb, mis tuleb. Tuli lõõgastav tunnike korraliku massaazi seltsis. Sain teada, et mul on 4 selgroolüli kinni ja 5. lüli lausa pagast nihkunud ja hakkab valu tegema, kui juba ei tee. Abaluu ümbruses lihased olid nii pinges, et lausa kivikõvad jne. Olukord hinnati parandatavaks ja anti lootust normaalseks eluks.

Ei oleks uskunud, et minu elu esimene massaaz lõpeb kondiväänamisega. Paraku oli see nii. Raginad käisid nii õlas kui seljas ja tulemuseks sirgem selgroog ning normaalasendis õlad. Järgmisel päeval oli tunne, et mul ongi sirge selg. :-)

Ja ega see mees nii hull ka ei olnud, kui esialgu paistis. Hirmul lihtsalt suured silmad, sest ikkagi esimest korda massaazi ja massööriks mees ja tema kodus ja peale tööd jne. Uhh, järgmisel esmaspäeval jälle.