Täna lapsega õue minnes sattusin trepikojas kokku naabrivanamutiga, kes ka õue minemas. Võtsin siis väljas trepil julguse kokku, sest ega mu vene keel ju kiita pole, ja küsisin talt, et kas ta ei tahaks meile oma korterit maha müüa? Naabrimutt tegi suured silmad ja ütles, et korter poja nimel ja ei taha ta midagi ja kuhu poeg siis läheb jne.
Ma ikka keelitasin, et ostate väiksema korteri ja ülejäänud raha eest läheb poiss viinaravile vms. Seepeale sain pika venekeelse loengu, kuidas meie, noored ja targad, arvame, et tema on vana ja rumal ja tahame talt nö naha üle kõrvade tõmmata. Tema on selle korteri 40 aasta kombinaaditöö eest saanud ja ei müü ta seda korterit kellelegi ega koli siit kuhugi. Temale on pensionist küll ja mingit raha ta ei taha. Nemad ju vaiksed inimesed, ei sega kedagi ja miks nad peaksid seda korterit maha müüa tahtma?
Seepeale irvitas vana mulle näkku, et müüge ise oma korter maha ja kolige mujale. Järgnes lai üleolev hambutu võidunaeratus. :-)
No ma siis ikka püüdsin seletada, et ta pojakesel nõnda kehvad sõbrakesed, kes teisi majaelanikke häirivad ja et kui korterit ära ei müü, tõstetakse nad sealt vägisi välja. Ossa, kus vana ehmatas ära, et kuidas, kõik maksud on ju makstud. Ma ikka kordasin, et ja-jaa, aga külalised ebasobivad ja korter läheb kohtu alla.
Lugu lõppes sellega, et lõpetasin selle sõnadega "mõelge veel" ja läksin naeratades minema.
Siit moraal - palju tahad, vähe saad, aga unistada ikka võib :-).
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar