ARK-is nagu karistusregistris ja polikliinikus nagu naistega saunas

Tagantjärele lugu sellest, kuidas ma juhiluba vahetasin.

Tänu oma kallile kaasale, kes tuleks uisutamistrenni saata, et ta edaspidi jäähokit mängides taas oma jäset ära ei murraks, olin ma veebruari lõpust alates meie pere ainus nõuetele vastav autojuht :-) Kui mitte arvestada asjaolu, et juhilubadel ikka veel endine perekonnanimi ilutses. Oh, vanad head ajad tulevad meelde ... Ühesõnaga, kartes politseid ja sellega kaasnevaid võimalikke "investeeringuid" riigikassasse, otsustasin olukorda ära kasutades oma load uute vastu vahetada. Mõeldud, tehtud.

Jube pikad järjekorrad seal ARK-is. Ja numbrit ei saagi ise numbriautomaadist valida, vaid seda teeb sinu eest infoletitädi. Ju neil käib seal nii palju neid rullnokki jms, kes mõtlemata mõttetuid järjekordade ummikuid tekitavad. Piinlik tunnistada, aga isegi, näiteks pangas käies, võtan endale pihutäie erinevaid järjekorranumbreid lootuses, et ju nii saab kiiremini oma asjad aetud. Aga nüüd teema juurde tagasi. ARK-i infotädi küsis, mida teha soovin, kas riigilõiv makstud, tervisetõend kaasas ja pildiautomaadis käidud? Muidugi polnud mul riigilõiv makstud ega pildiautomaadis käidud, kuna pildid olin ma juba usinasti varem valmis teinud ja kohapeal riigilõivu maksmine tundus lihtsam variant, kui kodus vajalikke rekvisiite otsides jms.

Järjekorranumber käes juhatati mind Krediidipanga kontorisse, kus mesikeelel ulatati mulle allkirjastamiseks juba eelnevalt täidetud vajalik blankett. Aga mina vana kala panganduses, tean väga hästi, et nii ilus see lihtne toiming olla ei saa. Oligi nii, blanketi all nurgas seisis imepisikeses kirjas "teenustasu 25 krooni". "Aitäh Teile!" ja tulin sealt tulema. Nii vihane ma ka oma raha peale pole, et neile 25 krooni kinkida. Läksin tagasi infotädi juurde ja küsisin, kas internetipanga kasutamise võimalust neil ka on? Õnneks oli, sain lõpuks ülekande tehtud.

Nüüd siis fotosessioonile, kuna paberil pildid neile ei kõlvanud. Pildiautomaat nagu valimisputka - kardin ees, aga jalad paistavad täies pikkuses alt välja. Nojah, kardina taga oli ikka tõeline imemasin. Suur peegel, mulle tundub siiani, et tegu oli kõverpeegliga, selle all puutetundlik ekraan või oli hoopis klaviatuur ... ei mäletagi täpselt, haugimälu mul ikka, ja istumiseks reguleeritav tool. Ekraani käsul pidin isikukoodi sisestama ja tooli kõrgust reguleerima, kuid ma ei reguleerinud. Selle asemel pingutasin reie-, sääre- ja tuharalihaseid, et end pildi tegemise ajal õiges asendis hoida :-) Kui ma oleks seal veel selle mehaanilise tooliga jamama hakanud ... Masin tegi kolm pilti ja siis pidin nende seast sobivaima valima. Hakkasin rahulikult neid kolme pilti ekraanil võrdlema. "Sessioon edukalt lõpetatud", ütles masin. Mis asja? Juba? Ma polnud veel viimast pilti jõudnud vaatamagi hakata, rääkimata mingi valiku tegemisest. Krt küll. Oh õudust, kõik jälle otsast peale. Ülejäänud pere on autos selle aja peale juba nagunii halliks läinud, et mis seal siis ikka, ootavad veel. Nii, isikukood, juhised, lihased pingule ja valmis!

Ja nüüd siis tervisetõend teenindajale anda ja ongi kõik. Võta näpust, enne mind ikka veel 6 inimest järjekorras. Okei, ootasin oma aja ära ja sain lõpuks jutule. Pildiga korras, riigilõivuga korras, aga tervisetõend oli vananenud! Kuidas vananenud? Kehtib ju veel 10 aastat. Aga ARK-ile esitamiseks pidavat kehtima vaid 2 aastat ja mul oli napilt see aeg just täis saanud. Mida veel? Kas ma pean siis homme jälle selle tramburai otsast peale kaasa tegema? Teenindaja oli väga mõistev ja lubas mind järgmisel päeval järjekorraväliselt ette võtta. Hea seegi.

Tervisetõendi väljastab kas perearst 50 kr eest või med.komisjon 100 kr eest ja kuna minu perearst oli haige, siis pidin komisjoni minema. Hommikul enne komisjoni minekut natuke pablasin, et ei tea, mida nad seal komisjonis küsivad ja vaatavad ja äkki ei saagi tõendit jne. Kuna oli naistepäev, siis lootsin kergemalt pääseda. A & AM tulid ka kaasa ja ootasid mind ukse taga.

Kabinetis oli tõeline naistepäev :-) Suur Fazeri shokolaad laual, punased nelgid vaasis ja kaks punapõskset teises nooruses tütarlast laua taga istumas. Seletasin, et mul nimi vahetus ja ma tulin lubade vahetamiseks tervisetõendit saama. "Ja-jaa, tulge edasi, istuge." Panin vanad juhiload ja ID-kaardi, millel ikka õige nimi, lauale ja ütlesin, et see on vana nimega ja see uuega. "Ja-jaa, ja-jaa." Üks daam võttis ühe, teine teise dokumendi ja mõlemad hakkasid mingeid pabereid täitma.
"Kellena te töötate?" küsiti.
"Spetsialistina."
"Ma mõtlen, mis alal te töötate?" küsiti täpsemalt.
"Personalivaldkonnas."
"Ei, ma mõtlen, mis asutuses te töötate," ei andnud tädi rahu.
"Finantsasutuses," olin napisõnaline.
"Aa, no siis on teil täna kindlasti pidu laialt" ja tädi suu läks kõrvuni.
"Mis mõttes?" ei saanud mina aru.
"No täna ju naistepäev..."
"Aa ... ei , ma olen lapsega kodus," vastasin. "Vabandust, aga kas tõend väljastatakse vana nimega?" küsisin, nähes, et tädi kirjutas tõendile minu endise nime.
"Ja-jaa ... no siis toob vähemalt mees teile lilli," lohutas tädi mind.
"Ei too, mees on ka kodus, kipsis... Vabandust, aga te kirjutasite tõendile mu endise nime" juhtisin tähelepanu.
"Ja-jaa ... Kipsis? Mis siis juhtus?", ei suutnud nad ära imestada.
"Mängis jäähokit," olin jälle sõnadega kitsi. Tükk aega valitses kabinetis vaikus.
"Kes rahad maksab?" küsis teine tädi.
"Ma juba all kassas maksin," vastasin.
"Ei, ma mõtlen haigusrahad?", ei jätnud tädi järele.
"Mis haigusrahad?", ei saanud ma millestki aru.
"No, kes teie mehe haigusrahad kinni maksab?", tõstis tädi häält.
"Ma arvan, et haigekassa."
"Kas hokiliit siis ei maksagi?"
"Apppiiiiiii!" mõtlesin. "Mis see siia puutub?" küsisin.
"No ma mõtlesin, et kui teie mees on professionaalne jäähokimängija, et kuidas siis ..."
Seepeale ei vastanud ma midagi.
"Kui vana teie laps on?" ei jätnud nad järele.
"8-kuune."
"Issi õpetab lapsele kindlasti jäähokit praegu ... hahahaa" tegi üks tädi enda arvates nalja.
"Palun" ulatas tädi mulle tõendi.
Mõtlesin, et igaks juhuks küsin veel kord selle nime asja üle. "Vabandust, aga kas siin tõendi peal ei peaks mu praegune nimi olema?"
"Miks te kohe ei öelnud, et teil uus nimi on?" sai tädi maruvihaseks.
"?!?!" mõtlesin mina ja seisin kui soolasammas punastades ja suurte silmadega neile otsa vaadates.
Ust enda järel kinni tõmmates, kuulsin kellegi nördinud sõnu "ja head naistepäeva ei soovinudki." Ei soovinud jah.