Laadalugu

Juba mitmendat päeva tahaks kirjutada, aga ei suuda. Mõte on halvatud, pea on palavusest segi ja hing ihkab õue värsku õhu kätte. Eks see õigem olegi. Arvuti taga passimine on harjumus ja harjumusest võib saada haigus. Seda ma küll ei tahaks.

Pühapäeval käisime perega Vastseliina laadal. Pole kunagi varem seal käinud ja ootused olid loomulikult üsna kõrged. Maarahva laat ikkagi ja kodukandis jne. Kui minekule sättisime, oli kahtlane tunne, et hakkab kohe sadama. Kohale jõudes aga oli päike kõrgel taevas ja õhtul avastasin endal tulipunased kipitavad õlad.

No mis seal siis oli? Autosid oli kõvasti. Valida oli tasulise parkla ja tasuta parkimiskohtade vahel, viimaseid peaaegu et polnud. Siiski leidsime ühe, st passisime peale, kui üks eest ära sõitis. Õhk oli kuum ja tuul oli mõnus jahutav. Sidusime Annemari Andresele selga ja laadatuur võis alata. Päris tükk maad tuli jala minna, enne kui laadaplatsid paistma hakkasid.

Linnulennult vaadatuna võiks seda võrrelda Hauka laadaga, kuigi viimane vist tsipa suurem. Lähemal tutvumisel valdas mind aga täielik pettumus - ca 70% laadal kaubeldavast kaubast oli nn Poola träni. Ma ei suuda siiani uskuda, et ikka veel, st juba üle 10 aasta seda sama saasta maale tuuakse ja leidub ka ostjaid. Mäletan, et pidin 1993.a. põhikooli lõpetama sama päritolu pluusiga. Muud lihtsalt tol ajal Võrus saada polnud ja iga teine lõpetas ühekordseks kasutamiseks mõeldud Poola pluusiga. Küsiti tol ajal ikka kõva raha selle eest - 100 krooni lausa.

Ja vakstust kingad ning plätud, mis näevad juba eemalt kohutavad välja ja haisevad veelgi hullemini. Kas mõni tõesti arvad, et saab endale odava raha eest head, mugavad ja ilusad jalanõud? Tundub, et arvatakse tõesti. Ah, mis see minu asi on, mida ühed müüvad ja teised ostavad. Ostjad saavad alati peksa, kas siis hinna või kvaliteediga.

Rõõmus üllatus oli laadal ka. Nägin oma endist klassiõde Margitat. 2,5-kuune Maibel rippus kõhukotiga kõhu peal ja nii emme, kui laps nägid väga head välja. Lapsel vist siiski nii hea seal olla polnud, sest palavus oli tappev ja peake oli tal väga viltu vajunud ning emme muudkui tüstis seda kõhukotti kõrgemale, et endal mugavam oleks jne. Vähemalt kõrvalt vaadates ei tundunud see asend ei lapsele ega emale mugav olevat. Sain Margitalt mõndagi huvitavat teada ja ise pajatasin talle, nagu arvata võib, kanderätikust :) Lugu lõppes sellega, et ma lähen talle varsti kanderätikuga külla.

Meie musirull tundis end aga seljakotis ülihästi, aga minul hakkas süda valutama, et päikesekaitsekreemi autosse unustasin ja kas lapsel ikka hommikune kreem peab veel vastu või mitte. Lõpuks läksingi autosse kreemi järele, muidu poleks end ära jõudnud kiruda, kui õhtul lapsel käed ja turi põlenud oleks.

Seejärel tervitasime Võru lastepoodi Otto ja Triinu ning ostsime sealt Annekale täispuhutava basseini. Laada lõppemise puhul tehti meile veel allahindlust ka :) Ja issi Andres ostis endale parmupilli. Tänaseks oskab ta seda isegi natuke pinistada. Kes kuulda tahab, tulgu meile külla või kutsugu meid endale külla :)

Hakkan nüüd vaikselt sättima, et oma üllatuspakile postkontorisse järele minna. Eks näis, kes või mis mind seal ootab ...