esmaspäev, september 12, 2005

Ühest korrast ikka ei piisa

Sünnipäeva tähistamine ajab vist enamusel inimestest külmajudinad peale ja pea on paks ning mõte ei liigu. Sama siin. Ja siis viimasel öötunnil plahvatas, et kutsuks oma sõbrad ja head tuttavad loomaaeda hr. Turovski seltsis jalutama. Ei salga, et mõtte ajendiks oli minu hea kolleegi äärmiselt huvitav kogemus sarnasest üritusest.

Laupäeval, so 10. septembril, kogunes umbes-täpselt 25 inimest üle Eesti Tallinna Zoo Põhjaväravas, valmis linnu- ja loomariigi avastamiseks. Niisiis, mida mina teada sain (loe: mis mul 2 nädalat hiljem meeles oli)?

Öökullil on ülihea nägemine ja kuulmine. Kuna kõrvad asuvad tal asümmeetriliselt, oskab ta täpselt määratleda saagi asukoha, isegi paksu lumekooriku all 2 km kõrguselt. Jaht õnnestub 100%-lt (lõvil vaid 20%). Jahti pidades on alati üks jalg vaba. Õige jahimees ei saa endale lubada ootamatusi. Kaku ilusa ja armsa näo taga peitub tegelikult "ülahambaid paljastav" kiskja.

Metssiga on väga tark loom. Näiteks ei võta ta kunagi midagi tuttava inimese käest. Miks? Sest tal on pikk kärss ja silmad asetsevad selliselt, et ta ei näe, mida sööb ning äkki hammustab kogemata sõbra kätt. Võõraste puhul tal aga sellist hirmu pole.

Ahvipärdikud on kiired, ettearvamatud, armukadedad ja halastamatud. Nende hambad on teravad kui fileerimisnuga ja ükski arst ei paranda nende poolt tekitatud haavu.

Lõvipoiss oli tore. Ilmub päevavalgele alles õhtu hakul ja mõistab saksa keelt. Ta on pärit nimelt Saksamaalt. Ja kuigi teatakse, et isased ei poegi, juhtus selle "lõvipoisiga" just see, mida keegi oodata ei osanud. Tallinna Loomaaiale oli lõigatud isase pähe saadetud hoopis emane tiine lõvi :)

Jääkaru poeg oli ka armas. Jääkarud on väga sportlikud. Nad võivad oma suhteliselt piiratud puuris mitu tundi järjest ühte ja sama trajektoori pidi liikuda.

Ja ongi kõik. Hetkel ei tule enam midagi meelde, kui et külm hakkas. Kuidagi vähe on seda või mis? Kohtumiseni mälutreeningul ... või järjekordsel loomaaiatuuril :)

Igatahes tänan kõiki kohale tulnuid toreda retke eest. Kingitustest ja lilledest ma parem ei räägi, need olid juba niigi liiast. Heas mõttes muidugi :)

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ja siis rääkis Turovski emmedest, kes mingitel kahtlastel asjaoludel on arvanud, et krokodele meeldib hirmsasti mähkmete sisu süüa... Ja seetõttu ei pääsenud me troopikamajja, sest olukord oli tekitanud avariiolukorra.

Anonüümne ütles ...

Ja loomad põevad samuti dementsust, kuigi loodus teeb kiirelt omad korrektuurid... Kuigi ateroskleroosi, ehk lubjastumist, tekib loomadel sama ohtralt, nagu inimestelgi. Turovski oli ise ühe kroko südamepauna avades vastu selle sooni oma skalpelli ära murdnud.