Haige olemine on liigne luksus

Esmaspäev hommikul niitis mind ootamatu viirus jala pealt. Selg valutas, kogu kere oli jube hell, juukseid ei saanud isegi kammida, silmamunad tahtsid peast välja hüpata, valutasid hirmsasti, vaatenurk oli täiesti piiratud, ainult otse sain vaadata, pea valutas, sees iiveldas, palavik oli ka, aga sain seda alles paari tunni pärast teada. Mis sa oskad kosta? Annemari oli traksis nagu enamasti ja tahtis mängida, mängida, mängida ...

Helistasin siis polikliinikusse, et küsida perearstile numbrit ja ka seda, et kas isale antakse hooldusleht, kui ema kodus alla 3-aastase lapse juures haige. Muidugi ei saadud minust alguses mitte midagi aru, et kes on haige ja kes on kodus ja kes tööl ning kellel on laps ja kui vana laps ja kes tuleb arsti juurde ja miks jne-jne. Selgitasin siis võimalikult rahulikult uuesti ja uuesti ja sain teada, et kui suudan ise arsti juurde tulla, siis järelikult suudan ka ise lapse eest hoolitseda ja mingit hoolduslehte pole isale vaja !!! Mök-mök, mida ma siis teen? Ma ei suuda last ei tõsta ega talle süüa valmistada, vaevalt suutsin olla. No tulge ja rääkige seda arstile!

Kutsusin siis Andrese töölt koju, ise komberdasin arsti juurde. Õnneks avastasin kodus veel viimasel hetkel, et mu selg oli millegi pärast pastakaga täis soditud. Siis alles meenus, et eelmisel õhtul, kui telefoniga rääkisin, toimetas kellegi väike usin käsi tõesti minu selja kallal ja ega siis igal õhtul selga pesta ... Polikliinikus avastasin end taas täiesti uues maailmas, remonti oli tehtud ja registratuur ning garderoob olid kohad vahetanud ja numbriautomaat, nagu igas endast lugu pidavas asutuses nüüd kombeks, oli ka platsis. Viimane tekitas muidugi suurt meelehärmi vene rahvusest kodanikele, nii noortele, kui vanadele, sest tekst automaadil oli muidugi eesti keeles. Suutsin kuidagi lihtsate sõnadega neile viidata, et spetssialistõ, zenzhki ta-ta-taa, raszhjötõ jne. Ei oska ikka eesti tähtedega vene keeles kirjutada. Siis küsisin isegi garderoobi tädi käest nõu, et kas võtsin õige numbri, sest päris seda seal polnud, mida arvasin vajavat. Nemad ei tea sellest midagi, sain vastuseks. Arusaadav ka, ikkagi kaks sammu aparaadist eemal ja vahelett ka ees, kuidas nad saavadki siis sellest midagi teada. No jäin rahulikult oma numbrit ootama, kui äkki lendas minu suunas üks ähmi täis valgete ketside ja patsiga, suusamüts peas pisike vene tädi. Vaatas mulle korraks otsa, aga ei söandanud vist ikkagi midagi küsida, pöördus hoopis ümber ja läks ühe teise naise käest küsima, et kas ta ikka võttis õige numbri. Tal oli 102, aga tablool oli 195. Teine naine ei teadnud, ütles, et vajuta esimest nuppu. Ketsitädi lippas jälle numbrit võtma ja toksis seal pool linti automaadist välja, aga õiget numbrit ei kusagil, tema arvates muidugi. Kepsles siis taas tagasi, keerutas end ja ahhetas, et ta ei oska ega tea jne. Mul oli niigi paha olla, ei suutnud seal isegi kauem oodata, veelgi vähem mingit tõmblemist vaadata ja läksin ning rahustasin tädi maha, et kõik on õige ja istuge ja lihtsalt oodake, varsti tuleb teie number. Ja siis tuligi minu number ...

Lugu lõppes sellega, et arst arvas ka, et mul on mingi viirus ja ma lamagu, magagu ja joogu palju jaksan ning reedel uuesti tagasi. Ja verd käisin ka teisipäeva hommikul andmas. Seal oli muidugi juba hoopis teine maailm :)

Täna ei ole, st ei tohi ma enam haige olla, sest mehe töö ei oota ja lapse kasvatamine ka mitte ...