Valve Lorr

Ausalt, mul on piinlik seda lugu kirjutada, aga mis seal ikka. Kes siis peale teiste veel enda üle naerab, kui mitte ise?

29. oktoober oli meie peres õnnetu päev. Hommikul oli Annemari emme-issi lohakuse tõttu saanud kätte tintenpeni, korgi maha võtnud ja jooksis siis sellega mööda tuba ringi, kuni komistas ja kukkus. Tinteka ots läks kulmu kõrvalt nahast läbi ja veri väljas. Väga hullu polnud.

Pärastlõunal läksime parki jalutama-mängima. Saime umbes pool tundi olla, kui Annemari jooksu pealt kõnniteel komistas ja ninaga vastu kõnnitee kive kukkus. Nägin, kuid ei jõudnud õnnetust ära hoida. Loomulikult oli lapsel valus ja ninast tuli tatti ja verd segamini. Nina ise oli ka tiba moondunud, arvasin kohe, et luu katki ja ei julgenud nina puutuda. Jooksin kiiruga kodu poole, laps süles, Andres valmistas juba laenuautot kiirabisse sõiduks ette ja traumapunkti sõitsimegi.

Minul siiani on õnneks kiirabiga, õigemini traumapunktiga vähe kogemusi ja naiivselt optimistlikuna lootsin, et meid võetakse kohe kahel käel vastu jne.

Nagu kinos, 10 rida puust toole, suur telekas, üks parmu moodi mees, numbriautomaat, kolm klaasist boksi, ühes neist vaid vanem naine, kes räägib telefoniga ja muud ei midagi ega kedagi. Mida teha, kuhu minna või mitte minna? Oodata ei suutnud, rahutus oli hinges, sest lapsel oli nina punane, paistes, tatine, verine ja kindlasti valus. Kell oli kolmveerand neli.

Andres võttis numbri ja jäime oma korda ootama. Kõndisin seal ringi, sest Annemari aimas halba ja kui seisma jäin, oli nutt kiire tulema. Tädi valges kitlis kui telefoni külge liimitud, rääkis rahulikul toonil oma tuttavate-sugulastega, sest vaevalt, et klientidega sinatatakse ja muid familiaarsusi jagatakse. Ok, lõpuks tuli tädile abiväge ja siis tuli ka meie kord ja uus tädi küsis, et mis juhtus? Ütlesin, et laps kukkus kividele ninuli. Mida?, küsis roosade pärlmutterhuultega vene tädi, nnnnnäts-nnnnnnäts käis takka järele. Ime veel, et mulli ei teinud. Lapsed tegeleb laste traumapunkt, kõlas vildakas vastus.

Jõudsime laste traumapunkti, kus me saime väga kiiresti jutule. Jutt algas ja lõppes sellega, et minge lastehaiglasse Valve Lorri juurde, kes peaks veel majas olema. Üritasin pingsalt nime meelde jätta ja juba läkski meelest, et kas oli Lorr või Loor, ei saanud sellest tädi hääldusest ka kõige paremini aru. Ja imestasin, et kuidas nad seal küll neid arste nimepidi teavad, kes parajasti tööl on või ei ole. Küsisin siis Andreselt, et kas oli Lorr või Loor ja ... nüüd tuleb häbikoht ...

Valve LOR ehk siis nina-kurgu-kõrva arst :-) võtab vastu kella neljani, aga kell on 9 minutit neli läbi, teatati meile lastehaigla registratuurist. Aga me teame, et ta on veel siin, ei andnud me alla ja mõne aja pärast ootasime juba röntgeni ukse taga. Me polnud seal ainukesed, enne meid ootas veel üks väike poiss, kes oli ka nina peale kukkunud. Annemari arvates oli röntgenis muidugi jube ja ta andis sellest ka kogu majale teada, sest ta pandi pikali ja hoiti käsi ning jalgu ning pead kinni. Valve LOR, kes tegelikkuses osutus härra LOR-iks, ütles, et luud on terved ja hullu pole. Nina oli paar päeva sini-rohelise varjundiga, aga täna tundub juba normis olevat.

Senini arvasin, et olen lihtsalt kõrvahaige, aga tasub vist ikka IQ-test ära teha, vähemalt kordki, et oma kahtlustele kinnitust saada ...