Täna oli meil Annemariga võimalus sõita Citöen Plurieliga. Helehelesinisega. Selline pisike ümar kahe uksega ja pealt ära käiva katusega. Täitsa nunnu oli. Suunatuled tegid tik-tik-tik-tik, nagu õmblusmasinaga tikiks ja ventilaator tegi urrrrrrrrr, et raadio pidi lausa valjuks keerama ja uksed käisid suure pauguga kinni ja kõmisesid ning spidomeeter oli elektrooniline, et ei pidanud mõtlemagi, kui kiiresti sõidad, vaid paratamatult nägid neid suuri numbreid ja ei uskunudki, et nii kiirelt saab selle põrnikaga sõita.
Kõige suurem erinevus minu jaoks oli käigukangi asukoht. Päris tükk aega läks enne õhuringidele, enne kui käsi kangi kuskilt põranda põhjast üles leidis ja jõnksti teise käigu sisse pani. Meie Hondal on ju käigukang käe- ja harjumuspäraselt esipaneeli küljes. Kiidusõnu saan ka öelda, iste oli väga mugav ja rool käis mõnusalt ja käigud liikusid vaid kindlat trajektoori pidi.
Annemari jaoks oli ka auto uus ja huvitav. Esialgne temapoolne kommentaar oli "vahva atu". Muidugi mina olin seda talle natuke varem rääkinud, et täna sõidame vahva autoga. Sõit läks Karoliine poole. Tagasi tulles tahtis Annekas ise auto esiistmel istuda ja rooli keerata ning kuuldes, et see pole võimalik, andis ta oma pahameelest terve kodutee jorisedes märku kuni maja ette jõudes plõksti magama jäi.
Homme oleme taas Honda omanikud :-)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar