Naistepäeva eri

Mõtlesin, et pole kaua aega midagi kirjutanud. Naistepäeval ju võiks ...

Magasime Annemariga täna kella kümneni. Enne seda, mingi kaheksa paiku vist, sain kelleltki (arvata võib kellelt ;-) läbi une musi teatega, et täna on naistepäev :-) Okei, naistepäev nagu kolmapäev ikka, kuidagi eriliselt ma end küll ei tunne, kuigi võiks ju? See vist harjumuse asi, et naistepäev pole minu elus ainus päev, kui mulle lilli tuuakse ja üllatusi tehakse :-)

Tohkendasime siin natuke ringi, hommikused rituaalid, tegime süüa, vanavanaema Võrust helistas meile ja siis logisin end ka arvutisse. Enamus minu messengeri nimekirjas olevatest naistest olid sisse logitud ja mõned ka oma õige nime all tavapärase ebatavalise asemel. See tundus mulle nii armas, et ju siis ikka on see naistele oluline, et neid tähele pandaks. Kui aus olla, siis võiks ikka rohkem naistepäevi olla, st selliseid päevi, kus naistele rohkem tähelepanu pöörataks. Ja et just mehed seda teeksid, sest milline naine ootab pikisilmi, et teised naised viisakusest talle head naistepäeva sooviksid või et lilli tooksid või midagi veel tobedamat teeksid? Mina igatahes mitte.

Tean meest, kes naistepäeval poeb nahast välja, aga naise sünnipäev pole tema jaoks miski, isegi palju õnne ei soovi, rääkimata lilledest ja kingitusest. Muidugi, nii palju, kui on inimesi maailmas, on ka mõtte- ja teguviise. Ja armastusel pole naistepäevaga küll mingit pistmist. Vähemalt minu arvates. Kui sa ikka kedagi armastad, siis päev pole oluline ... peksa naist või iga päev, aga ikka on ta su ukse taga (pilt naabri ukse tagant).

Ilusat naistepäevast kolmapäeva kõigile ja vaadake täna õhtul kell 22 kanal 2.