Nii ei saa ju rallit sõita ...

Sõitsin mina ühel teisipäevasel õhtupoolikul mööda Liivalaiat oma musile tööle vastu. Annemari oli minu emaga õnneks kodus. Pärnu mnt ristmikul jäin foori taha ja minu ees seisis mingi pisike vanemat tüüpi Opel Astra. Nagu harilikult, hoidsin enda arvates seegi kord pikivahet, kui äkki märkasin, et Opeli-vana mulle eest otsa vajub. Lasin signaali. Vanamees Opelis kõõritas taha poole, et mis toimub. Aga ei miskit, auto ikka vajus ja vajus. Lasin veelkord signaali ... ja põks! Meie Honda sai Opelilt tutsu vastu vahtimist. Oeh, mis nüüd? Kuna mul varem sarnased kogemused puudusid, olin veidi ähmi täis, kobasin käsipiduri peale, ohukad sisse, pusserdasin jupp aega turvavöö kallal, sest nagu ikka kehtivad sellistel puhkudel mööfi seadused (eesti keel on ikka ilus) ja astusin autost välja. Kangelasautost tuli välja soliidse välimusega vanake, valged juuksed lehvimas. Kas oli midagi?, küsis vana. Kas ma sõitsin Teile otsa või? Muidugi sõitsite otsa! Nojah, seni kui ma seal enne oma turvavööga mässasin, oli vana oma auto minu auto küljest lahti sõitnud. Tuli vaid vaadata ega mingeid kriime vms pole. Vaatasin kähku esiotsa üle. Kõik paistis õnneks korras olevat ja sõit jätkus. Olgu veel öeldud, et Opeli-vanast ma mööda ei julgenud sõita, kartes, et äkki sõidab veel tagant ka sisse. Mulle piisas juba tema taga sõitmisest, sest nähes, kuidas ta sõitis poolenisti vastassuunavööndis ja kui paremasse ritta võttis, siis ilma suunatuleta ja alles siis, kui manööver tehtud, pani suunatule sisse :) Ju see ikka vanaduse värk ole.

Umbes nädala jagu hiljem sõitsin mööda Sõpruse pst linna poole. Seekord olin koos Annemariga. Sõit sujus ilusti kuni Tihase tänava ristmikuni ... ja iiiiiiiiiik, vajutasin täiega pidurit. Mida on? Fooris on roheline ja minu ees sõitev punane Ford , mis ta nüüd oligi ... Sierra, pidurdas ja lasi jalakäija üle tee!!! Isegi jalakäija oli segaduses ja vahtis pikisilmi, et mis värk on? Tuututasin, mis ma tuututasin koos teiste autodega, punane Sierra ei liikunud enne paigast, kui see vaene hirmunud jalakäija oli julguse kokku võtnud ja üle tee läinud. Ma olin tõesti jube vihane. Mida kuradit, ma oleks talle ju tagant sisse sõitnud ja laps ka pardal, niimoodi äkki pidurdada! No on jobu! Mõtlesin siis, et juhtidele peaks ka kehtestama ikka parim enne ja kõlblik kuni tähtajad. Ja need siis kollaste ja punaste vahtralehtedena kasutusele võtma.

Umbes nädal tagasi, täpselt ristmikku enam ei mäletagi, aga vist oli kuskil Kesklinna haigla kandis, sattusin taas ühe vahtralehe, seekord siis rohelise, taha sõitma. Kõik oli korras kuni järgmise ristmikuni, kus mina tahtsin paremale pöörata ja minu ees olev auto vasakule. Vähemalt pani ta vasaku suuna sisse ... aga keeras hoopis paremale. Õnneks mingit ohtlikku olukorda ei tekkinud.

Olen enda jaoks täheldanud, et just kõige vingemad, st erilised, uued, kallid BMW-d, Mersud jm minule tundmatud iludused ning teisest äärmusest jälle päevi näinud vanad Volkswagenid jm tuunitud (öeldakse vist nii, kui sapikast on mersu tehtud vms) ja üles löödud pannid on kõige ohtlikumad. Nad ei oska teiste liiklejatega arvestada. Loomulikult olen mõnel korral ise ka "oih, see polnud nii mõeldud, sorry" manöövrilt tabanud, kuid enamuse ajast püüan ikka inimlikult liigelda.

Ohutut liiklemist!