Naiste värk

Kujutage ette, et te elate linnas ja teil on väike laps, on hommik ja teil on kiire. Te peate koos lapsega jõudma suhteliselt varakult teise linna otsa kokkulepitud ajaks. Normaalne on, et sellistel tingimustel tegeletakse ainult hädavajalike ja otstarbeliste hommikuste tegevustega nagu söömine, pesemine ja riietumine. Ebanormaalne on (vähemalt tagant järele mõelda), et lisaks sellele tegelesin mina pesumasinast puhaste nõude välja võtmise ja siis jooksujalu nende kappidesse-sahtlitesse paigutamisega. ... Sauhh, viskasin kööginoa suurde köögiriistade sahtlisse ja sahtel sulgus. Silmanurgast märkasin, et nuga ei läinud päris õigesse kohta ja ... sahtel ei tulnudki enam lahti. No mingi 1,5 cm tuli, aga see ei aidanud.

Niisiis oli nuga oma töö teinud ja sinna vahele kuidagi kinni kiilunud. Oeh. Tere talv!, nagu keegi mu tuttavatest sellise asja peale ütleks. Kõik meie söögiriistad olid nüüd suures sahtlis kinni ja terve päev ees ootamas. Ei ühtgi nuga ega kahvlit, vaid üks supilusikas ja teelusikas, mis hommikusest söömaajast veel pesemata. Mida teha? Kell oli juba palju, kas hakata kohe selle probleemiga tegelema või alles pärast kokkulepitud kohtumist? Õige vastus on, et ikka kohe, sest muidu ei anna süda rahu. Üritasin hiina söögi pulka (muud peenikest tööriista mul käepärast polnud) kuidagi sinna sahtlisse surada ja seal natuke sorkida, et äkki õnnestub see nuga oma õigesse kohta nügida. Ega ma ise ka sellesse kummalisse üritusse eriti uskunud ja loomulikult jäi sahtel endiselt suletuks. Andsin meie hädaolukorrast ka Andresele teada, kes ei osanud telefonitsi mind kuidagi aidata. Ok, kimasime siis oma kohtumisele ja üritasin sahtlile mitte mõelda.

Lõuna paiku koju jõudes seisin taas sahtlijamaga silmitsi. Laps tahtis süüa ja mina ka ja söögiriistu pole. Mõtlesin, et kutsun naabrimehe appi, aga selgus, et ta oli just kodust ära läinud ja seegi lootus kustus. Helistasin siis köögifirmasse, kust mööbli tellisime, sain paar näpunäidet, mis kahjuks ei toiminud ja siis info, et õhtul enne 7-8 pole ühtki töömeest appi saata. Hea seegi, et kui varem sahtlit lahti ei saa. Ja siis, nagu välk selgest taevast, polnud meil enam ei nuga ega kahvlit vaja, vaid avastasin külmkapist hoopis supipoti. Olimegi päästetud. Tegin rahulikult eelmise päeva supi soojaks, pesin ainukesed sahtlivälised kaks lusikat ära ja sõime Annemariga kõhud täis :-)

Mis veel sahtlisse puutub, siis sain köögifirmast paar suusõnalist vihjet, et sahtlipaneel pidavat ilusti eest ära käima, aga nii osav ma polnud, et sellega hakkama oleks saanud. Kuigi Andresele polnud see mingi probleem, paneelike naksti eest ära võtta. Tegelt pidi sahtli all mingit klambrikest all hoidma, aga kuna mulle seda ei öeldud, siis ega ma ise ka selle peale ei tulnud. Naiste värk :-)