Haige lugu

Eelmisel nädalal olin üle pika aja neli päeva haige. Ikka korralikult kohe. Pea lõhkus, nina oli kinni, silmad valutasid, iiveldas, oksendasin, kõht valutas (ei olnud kõhust lahti), palavik. Mida veel? Aa, külm oli, kuigi olin kampsuniga teki all ja kõhus luristas ning krooksus keegi. Ja nagu ikka, jäin ma haigeks just õigel ajal, siis kui pidime Annemariga Võrumaalt tagasi linna hakkama sõitma. Organism kohe tundis, et pole õige tegu see linna minek. Muudmoodi ei tahagi seda tõlgendada.

Peagi saabus aga hädaabi-issi, kes siis Annemari suutis minust eemal hoida, sest viimane tahtis ainult minu juures, pead pidi oksekausis olla. Päevad möödusid, mina ikka kõhuvaluga voodis. Lõpuks siis kolmanda päeva pärastlõunal otsustasime kodutee rataste alla võtta. Seejärel olin veel üks päev kodus voodis ja vahepeal ka äkitsi marsruudil voodi-WC-voodi. Tänu WC äkkkülastustele sain ka kõhuvalust tasapisi jagu ja viiendal päeval tundin end juba endise inimesena.

Üks katsumus seisis siiski veel ees. Kuuendal päeval pidin arsti juurde minema, täpsemalt Andresele hoolduslehte võtma, et ta Annemarit minu haiguse ajal hooldas.Muidugi oleks võinud Andres ka ise seda lehte minna võtma, kuid arst soovitas mul ikka ise minu tervise huvides tulla. Läksime siis kogu perega. Andresel oli eelnevate kokkulepete tulemusel kolmandatel põhjustel töölt vaba päev ja Annemari on nagunii meie sabarakk. Leppisime kokku, et ma käin kähku ise arsti juures ära ja A-d on seni autos või jalutavad polikliiniku juures õues. Mõeldud, tehtud.

Polikliiniku registratuuris järjekorras seistes veendusin, et kulub vist dekaad, enne kui uue põlve pensionärid peale tulevad ja järjekorranumbri automaadi eesmärki jagavad. Ok, jõudsin arsti ukse taha. Enne mind oli kaks inimest ja jube hais. Mul võttis hinge kinni, tahtsin kohe minema tormata, kuid viisakusest või ma ei tea millest, jäin siiski istuma ja hakkasin nagu kala kuival taskurätikut otsima. Respiraatoreid jms vidinaid ma ju kaasas ei kanna, mul polegi üldse selliseid asju. Taskurätt leitud, hakkasin ohjedamatult nuuskama, sest hais oli niisama hingamiseks talumatu. Mind ajas näiteks iiveldama. Tõesti ei tea, mis hais see oli.

Oh, lõpuks ometi minu kord. Arst tuli kabinetist välja, mina krapsti püsti ja siis arst patsutas mulle õlale, et oodake hetk, tulen kohe tagasi. See on nüüd koht, kus kirjeldamiseks sõnu pole. Ma pidin veel seal haisu sees istuma ja ootama! Aga ei, arstid on mõnikord ikka lausa kullatükid-päästeinglid, sest ta tuligi kohe tagasi :) Läksime koos kabinetti, rääkisin oma loo ära. Ta isegi mäletas, et ma esmaspäeval talle helistasin ja mind reedeks vastuvõtule kutsus ... Ega rohkem ta ei mäletanud ikka ka, et kes haige oli, mis viga, kes lapsega kodus, kellele lehte vaja jne. Need asjad rääkisin veel kaks korda üle. Asjad selged, andis arst mulle Andrese nime, isikukoodi ja Annemari nimega paberi ja läksime koos õde otsima, kes siis hoolduslehe kirjutaks. Õde muidugi polnud oma kabinetis. Arst jättis mind taas sinna koridori ootama, öeldes, et kohe tuleb. Mul hakkas vaikselt üle viskama. Samal ajal jooksis telekast mingi ravimivideo, pidev ajupesu ikka, kust ma ka meile tuttava allergoloogi ära tundsin. Varsti tuli jälle minu arst ja suundud õde otsima, aga asjatult. Pidin veel ootama. Natukese aja pärast ilmus koridori otsast nähtavale tohutu kringel valged kitlid ümber ja suundus vanemõe kabinetti. Sinna tahtis eelnevalt minna ka minu arst, aga see uks oli siis lukus. Mingi pidu tulemas, mõtlesin. Ja siis tuli jälle minu arst ja suundus otsejoones kringlilõhna peale vanemõe tuppa ja ilmus üsna ruttu koos pisikese vene naisterahvaga sealt välja. Oooh! Nüüd oli minu kord selle õega siis kaasa minna. Andsin talle arsti antud tähtsa paberi ja ootasin. Õde ei saanud muidugi aru, kellele oli vaja hoolduslehte jne. Rääkisin talle kaks korda sama loo, mis arstilegi ja ootasin edasi. Õde täitis rahulikult haiguslehe blanketti, kui järksu sellele suure risti peale tõmbas ja uue blanketti välja otsis. Vahepeal logis end arvutisse, küsis Andrese telefoninumbrit ja täitis lehte edasi. Siis kutsus mind endaga kaasa arsti tuppa, sai vist mingi allkirja ja pitsati ja saingi "kauaoodatud kaunikese" oma käte vahele. Viskasin pilgu peale, mingi segadus seal hoolduslehe numbriga oli, st kahest oli kaheksa tehtud vms, aga tundus arusaadav ja rohkem ei julgenud ma seda lehte neile tagasi anda. Tormasin siis A-keste juurde, sest tunnikese olid nad mind juba oodanud. Andres küsis, et mis öeldi? Mis mõttes? Aa, midagi ei öeldud, arstil polnud meeles ega mõtteski mind üle vaadata, kogu trall käis hoolduslehe ümber.

Kolm päeva hiljem, esmaspäeval siis, helistab mulle Andres töölt koju ja küsib, et miks hoolduslehel hooldatava nime pole? Asi lõppes sellega, vähemalt hetkeni, et Andres kirjutas ise sinna vajalikud Annemari andmed. Miks ei võiks olla arsti-haigekassa ja tööandja vahel otseühendus büroktaatia osas?