Elu esimene tennisemäng

Mäng on küll liialdades öeldud, aga kaks tundi tagasi naasesin tõesti tenniseväljakult. Ega ma ise ka seda päris hästi ei usu, aga parem käsi tudiseb siiamaani ja aina tudisevamaks läheb. Ma ei julge mõelda, mis veel homme saab ...

Meil on naabritega ikka vedanud. Eelmistega halvas mõttes, praegustega heas mõttes. Eelmistest ma rohkem ei räägi. Niisiis tuli eile naabrinaisel, edaspidi Epp, mõte tennist minna mängima. Mõte ju väga viis, aga ega ma ennast küll tennist mängimas ette ei kujutanud. Loota võis vaid, et ehk unustab Epp oma mõtte sama kiiresti, kui see tal tekkis. Tagantjärele õnneks mitte, sest täna tõi naabrimees seks puhuks veel ka tuttuued pallid ja pageda polnud enam kuhugi.

Kell lõi seitse õhtul ja naaberkorterite uksed avanesid. Mehed läksid omi asju ajama, naised-lapsed tenniseväljakule. Viimaste plaanist ei tulnud aga midagi välja, kuna pisikesed musirullid-kisakõrid-kadekopsid ei olnud nõus tenniseõppust pealt vaatama ja kaasa aitama. Nemad tahtsid vaid kiikuda ja kõik. Korjasime oma kodinad kokku ja lapsed said oma tahtmise. Järgmise kolmveerand-tunnikese veetsime liiva-klaasikillusegusel laste mänguväljakul. Õudne. Lasime seal vaid liugu, kiikusime ja karussellitasime. Broneerisime siiski kella 21-22ks ühe tenniseväljaku, lootes, et Andres peagi koju jõuab ja lapsi hoiab.

Kokkulepitud ajal kell üheksa olime taas tenniseväljakul. Epp oli vilunud mängijana treener-pallipoiss, mina ullike õpipoiss. Epul olid kaasas reketid ja pallid, minul vaid mõttetud päikeseprillid. Mõne aja pärast olid need aga asendamatud, takistamaks mind häbi pärast täiesti maa alla vajumast. Minu helesinine unistus, et mängutunni lõpuks toksime rahulikult tennisepalli, jäigi pelgalt unistuseks.

Tunni jooksul sain Epult vaid esmased juhtnöörid reketi õigesti käes hoidmise ja midagi ka palli löömise-püüdmise kohta. Kõik oli täiesti arusaadav ja teoorias köki-möki. Praktikas kujunes asi väga naljakaks ja seda ka naaberplatsil mängivate meeste jaoks, kes meid, tõenäoliselt mind, naerusui ja suurte silmadega vaatasid. Kujutage nüüd ette, kuidas üks normaalse väljanägemisega naine (Epp) söödab teisele, ka pealtnäha normaalsele naisele (mina), tennisepalle ette, aga söödud ei arene mänguks, vaid hoopis ühepoolseks koomiliseks balletti ja rahvatantsu segu meenutavaks karglemiseks. Vedas tõesti, et ma kõhuli või ninuli asfaltile ei maandunud. Pidin häbi pärast maa alla vajuma, et kuidas ma küll nii äpu olen ja ühelegi pallile ei suuda pihta saada või kui sain, siis virutasin selle ebainimliku hooga vaba-aja keskuse katusele või üle kõrge võrkaia. Epp muidugi viisaka inimesena lohutas mind, kiitis isegi seavintide pärast, jooksis aga pallidele järele ja jätkas rahulikult õpetamist. Mingi veerand tundi enne lõppu sain siiski paar normaalsemat lööki ka tehtud ja reketi käes hoidmine hakkas õhkõrnalt meenutama tennise reketi hoidmise asendit. Vähemalt Epu sõnul.

Kui Epu tennisemängus on veel arenguruumi, siis minu tennisemäng ongi vaid arenguruum, aga mulle meeldis :-)