Kui lapsel on palavik

Paar nädalat tagasi olime Annekaga haiged. Tõenäoliselt mingi viirus. Olin täiesti rahulik nii enda, kui lapse tervise suhtes. Jälgisin sümptomeid ja parandasime end terakestega. Samas kuulsin tuttavatelt, et see ja too on haige ja peaksime ikka arsti juures käima. Issi pushas ka tagant, et igaks juhuks peaksime ikka kuulata laskma jne. No ok, hajameelne ja pika mõtlemisega, nagu ma olen, otsisin internetist lähedal asetseva perearstikeskuse numbri ja helistasin, et kas saaks tulla last kuulata laskma. Ahaa, ja-jaa, ahah, hea küll, täna või hiljemalt homme, mhm, jah, tänan teid!

Järgmisel hommikupoolikul, sest hommikul me magame, olime Annemariga perearstikeskuses end uue arsti juurde ümber registreerimas. Teadaolevalt ju muidu arsti juurde ei pääse, kuigi mina muidugi lootsin, et pääsen ja saan ühtlasi nii arsti kui kogu keskust kiigata ja alles siis otsustada, kas vahetada arsti või mitte. Muidu peaksime linna teises otsas arstil käima. Niisiis, meil "vedas" nagu alati, registraatorinna oli omis mõtteis venelanna. Ta ütles, et mõelge kiiresti ja pange end arsti juurde kirja, sest varsti saab nimekiri täis ja rohkem patsiente ei võeta. Ma siis küsisin, aga mis siis saab, kui nimekiri täis, aga inimesel vaja arsti juurde tulla? Ta mõtles natuke ja teatas tõsise näoga, et Rannamõisa teel istub ka üks arst. !? Vaene arst ... Samal päeval me arsti juurde ei pääsenud ja Rannamõisa teele istuvat arsti ka otsima ei läinud :)

Järgmisel hommikul ootas meid meie uue perearsti asendusarst. Vastuvõtt tõotas tulla meeldiv ja paljulubav, sest registraatorinna oli seekord ladusa jutuga elutark eestlanna, kel kõige kohta küsimist ja ütlemist. Nii avaldas ta ka arvamust, et asendusarst on tore mees, kel ka kodus väike laps. Ootasime kabineti ukse taga ja saime siis aru, et enne meid ootb seal veel sama arsti juurde 2 patsienti. Telekast jooksis juba kümnendat korda verelible reklaam ja siis, nagu välk selgest taevast, ilmus meie kõrvale rohelises särgis naine, kes ütles, et tulge siia, teine doktor vaatab teid üle. Aaaa, mmm, aga me oleme dr. See ja see juurde. Sest pole midagi, teine doktor võib teid ka üle vaadata. Annemari aimas halba ja hakkas tihkuma, krabas mul kraest kinni ja korrutas, ei taha, ei taha. Me ikka läksime. Pigem viisakusest, sest ma ei oska ju "ei" öelda. Mõnikord kirun end seepärast küll, aga seekord läks ikka nii nagu tavaliselt.

Rohelises särgis tädi tahtis Annemarit Kasekesega ära osta, aga mõttetult, jäi lihtsalt kommist ilma. Doktor ise aga pöördus meie poole lausetega " kas sa oledki nii paha laps?", "ära kisa niimoodi" jms ebaprofessionaalsust peegeldavate suhtlemistõketega. Seejärel sain ka mina oma koosa, et esimene asi pärast elukoha muutmist on arst otsida, mitte alles siis, kui haige olete jne. Et toidupood ja autole parklakoht otsitakse esimesena, aga arsti peale ei mõtle keegi ... Vahepeal seletsin, et minu soov oleks last kuulata, et ta köhib. Kuidagi saime lapse kuulatud, kõrvu ka vaadatud, mis muidugi olid vaiku täis ja kõrvapõhja ei näinud (see oli väga halvas toonis öeldud). Millega te ravite? Kookisin kotist oma terakesed välja, mispeale arstil läksid silmad suureks ja ta uuris neid ning luges karbi pealt maha, et võtke neid 3x päevas. Ja kui palavik peaks tekkima, siis 38-ga tuleb kindlasti p a r a t s e t a m o o l i anda. Mina tean, st meie eelmine lasteperearst ütles, et alles siis, kui palavik on üle 38,5 tõusnud? Seepeale sain kiirloengu, et 38 on lapse puhul kõrge palavik ja naljatada ei tohi ja kui ma ei usu, siis annan teile lugemiseks spetsiaalse raamatukese laste palaviku kohta. Annemarile öeldi ka, et emme saab nüüd teada, kuidas lapse palaviku puhul käituda. Tänasin viisakusest ja tulime tulema.

Kuna Annemari oli endast täiesti väljas ja higine, siis rahunesime veerand tundi arsti ukse taga, enne kui õue läksime. Sel ajal sirvisime ka palavikuraamatukest, kus kirjas, et 37,4-38,5 on kerge palavik ja palavikku alandavaid ravimeid pole vaja anda. Mõõdukas palavik on 38,6-39 ja selle palaviku puhul võib hakata andma palavikku langetavaid ravimeid ... Mul polnud tuju ega tahtmist minna ja anda see raamatuke arstile tagasi ...