neljapäev, detsember 17, 2009

Nõudmiseni neljapäev

7.50 - hääl esikust: kas sa leidsid mu kindad üles? (Oh, unustasin)
8.15 - hääl telefonis: ma ikkagi ei saa teatrisse tulla, kuna Draamateatris sülepileteid ei müüda ja teil vaja kahte kohta. (Kahju)
8.51 - hääl telefonis: ma sain Mammale pileti rida 5 koht 14. (Jess)
8.52 - hääl minu peas: aeg ärgata. (Oeh, oleks juba kevad)
9.40 - hääl magamistoast: emme, nii hea oli magada, et magaksin veel. (Hea, et ta puhata saab)
10.45 - mina esikus: võid juba trepist alla hakata minema. (Kohe tulen)
11.35 - hääl bussis minu sülest: kas Piparkoogimehike juba algas? (Veel mitte)
12.00 - Head teatrikülastajad, palun lülitage etenduse ajaks oma mobiiltelefonid välja! (Hea, et meelde tuletati)
12.02 - Kuku, kaku, kuku, ... (etendus oligi alanud). Herr Kellakägu rollis oli vana hea Tõnu Aav - eriline hääl ja varjundid, mis aastaid tagasi mulle ebameeldivad külmavärinad ihule tõid. Nüüd aga võis rahulikult teda nautida.
Viire Valdma (kelmikas preili Pipar) on igavesti nooruslik, laitmatu igas rollis ja kindlasti üks minu lemmikuid naisnäitlejaid. Kunagi ammu ajasin teda segi Anne Paluveriga, nüüd seda enam ei juhtu.
Jaan Rekkor (Sool) on minu mällu sööbinud vist M-klubist. Pärnu Endla näitlejana teda eriti ei teadnud, kuid tema rollitäitmised Draamas ja televisioonis on mulle sümpatiseerinud, mõni isegi väga. Andekas kuju.
Tõnu Oja (Piparkoogimehike) oli väga nunnu. Aegu tagasi oli mul küsimus, kas Peeter, Rein ja Tõnu on vennad ja kelle naine on Reet Oja? See selleks. Aa, Tõnu oli ka kunagi mu üks lemmiknäitleja nagu Anu Lampki ja aina paremaks läheb.
Maria Klenskaja (Teepakk) ja Tõnu Kark (Hiir Ülbe Kutt) seostuvad minu jaoks kohe Keskea rõõmudega ja viimane meenutab mulle äiapapat :) Lapsena mõtlesin, et kuidas Maria nii hästi eesti keelt oskab ja kas ta on rahvuselt eestlane või mitte? Karku rohkem ei kommenteeri, legendaarne igal juhul.

Kokkuvõttes - mõnus koguperetükk - soe, kaasahaarav, toetav, julgustav, liigutav ja õpetlik. Ei olnud hirmu tekitavaid olukordi ega tegelasi. Kui, siis võis hirmuhelbeid puistata pisut Ülbe Hiir, kuid see oli pigem naljakas ja peagi kõigile selge, missugune argpüks ta tegelikult on. Piparkoogimehike on tõeline kangelane ja kõigi sõber. Preili Pipar hiilgab nutikusega, mida Soolal hetketi vajaka jääb. Vana tige Teepakk nagu esiti arvati, on aga üksildane armastust ja sõprust igatsev suur soe süda. Soovitan soojalt :)

Hm, pisike vastulöök tuli vaheajal. Kava, mille Annemarile osta lubasin ja mis tõesti atraktiivne oli, maksis 30 eek! Neelatasin korra ja ostsin kiirelt ära, et sellele rohkem mitte mõelda. Usun, et asi on siiski seda väärt, kuna oleme seda juba 10, kui mitte rohkem kordi vaadanud ja lugenud.

Pärast etendust läksime sööma ((((Hesburgerisse)))) ja siis korraks pika läbirääkimise ja konkreetse kokkuleppe tulemusena pooleks tunniks Lotte mängumaale. Lõpuks jooksime bussi peale, millest jäime maha. 10 minutit uisutamist ja olimegi bussis.
16.15 kodus.
17.55 - viimane pingutus - publish post ...

1 kommentaar:

Kati ütles ...

Oi, vaffa, et mu nõudmise ka rahuldasid :) Teatriretsensioon nõudmiseni :):):)

Tõnu Ojast rääkides: Aabitsakukk, Vombat, Lõputu kohvijoomine, Vääärviid, Teener... Tõnu ruulib täiega!